Nullkulu poole, ikka tibusammul

Käimas on plastivaba juuli, mis ärgitas meidki vaatama üle oma praeguseid tarbimisharjumusi. Kaardistasime ära asjad, mida juba teeme ja ka need aspektid, milles võiks oma harjumusi muuta. Oleme võrdlemisi vähe, pigem üldse mitte, oma tarbimisharjumustest avalikult rääkinud. Peamiselt seetõttu, et tunneme end pisut kehvasti – meie tarbimisharjumused võiksid olla oluliselt paremad. Ise oleme neid vahepeal ka üsna eeskujulikeks pidanud, aga tegelikult on arenemisruumi veel palju. Käesolev postitus aga ongi heaks meenutuseks meile endile, et tegelikult oleme juba suuri samme astunud ning loodetavasti leiad sinagi siit midagi inspireerivat, sest olulisem ja lihtsam on liikuda edasi väikeste sammude haaval! Võibolla oskad hoopis ise välja pakkuda mõne hea lahenduse või soovituse meie veel “korrastamata harjumustele”? Elagu tasapisi läbimõeldud tarbimisharjumustega elu poole liikumine (sest ainult plastikuvabadus ei ole siin võtmesõna)!

(Disclaimer: Postituses mainitud tooted ja neile või poodidele viitavad lingid ei ole kuidagi sponsoreeritud vaid tegu on lihtsalt meile meeldivate toodete ja poodidega ning tundus lihtsam lisada lingid otse teksti sisse, juhuks kui mingi asi huvi pakub!)

Puhastusvahendid

Osa puhastusvahendite arsenalist

Üllatuslikult on just puhastusvahendite kategooria ilmselt see, mille puhul võime end päris-päris uhkelt tunda. Puhastusvahendite osas siis räägime ikka ainult “kodukeemiast”, nõudepesuvahendid, pesuvahendid, puhastusgeelid jm. Kui nüüd süveneda, siis vähemalt viimase aasta jooksul on ainsaks uues taaras ostetud vahendiks nõudepesumasina loputusvahend. Kuidas siis ülejäänud vahendid meile koju jõuavad?

Eelmisel aastal ostsime esmakordselt BioVegan Family pesubpulbrit suuremas koguses (5kg) ja pakendivabalt. Täpsustuseks, et pesupulber jõudis meieni pakendis, aga tegu oli taaskasutatud paberpakendiga. Kodus kallasime pesupulbri ümber suvalisse ämrisse, lubadusega, et varsti ostame pulbrile uue ja ilusa anuma. Peab ütlema, et senimaani hoiustame pesupulbrit samas, Ceresiti vuugisegu ämbris. Loobusime uue anuma ostmisest, värvisime ämbri mustaks ja kärab küll. Kuna BioVegan Family puhul on tegu ka Viljandi firmaga, siis ka pulbri transportimiseks ei pea me kasutama postiteenuseid vaid käestkätte või DPD pick-up punkti. Rõõm on toetada kohaliku ettevõtet ja seejuures saada puhast ja naturaalset pesupulbrit ja seda praktiliselt pakendivabalt.

Nõudepesumasin on meie majapidamises üsna uus “liige”. Esialgu ostsime nõudepesumasinatablette tavapoest (pappkarbis), kuid õnneks müüb Tallinnas asuv Ilma Pood Muliersi tablette ka täiesti pakendivabalt. Niisiis võimalusel ehk kui satume Tallinna, täiendame oma tableti varusid just Ilma Poes. Ka nõudepesumasinale vajalikku soola on võimalik Ilma Poest lahtiselt osta.

Erinevate pindade puhastamiseks mõeldud vahendid ja nõudepesugeeli (sest midagi peseme ikka ka käsitsi) ostame oma taarasse kas Ilma Poes või Biomarketis. Eks esialgu oli ikka tükk tegemist, et püsiks meeles taara kaasa võtta ja natuke logistika ka läbi mõelda, et mitmeid puhastuvahendite pudeleid käe otsas ei peaks tassima. Seni aga on see suurepäraselt õnnestunud ning pigem jääb aken või peegel kodus mõneks päevaks (või nädalaks) puhastamata kui et lippame poodi uut vahendit ostma.

Oma taarasse soetatud kuivained

Lahtised toidukaubad (Luksus?)

Toidukaubad on vastupidiselt jällegi kategooria, milles tunneme end kõige ebapädevamalt. Pigem anname ehk liiga kergelt alla, suundume mugavalt poodi ja ostame vajaminevat. Siiski, siiski. Meie täielik lemmikpood Tallinnas on ikkagi Ilma Pood – kui pealinna sõit, siis alati vaatame oma kuivainete varud üle, et vajadusel midagi siis Ilmas käia täiendamas. Võrreldes teiste lahtist kaupa pakkuvate poodidega on seni Ilma Pood pakkunud just kõige laiemat ja paremat valikut meie vajaduste suhtes. (Kuigi me ei ole käinud näiteks uues Rohe Valikus, kus vist ka tasapisi pakendivabade toodete valik suureneb.)

Peamiselt ostame lahtiselt makaronitooteid, tatart, kaerahelbeid (neid saame tegelikult ka Viljandist lahtiselt!), müslit, seemneid-pähkleid-kuivatatud marju, päikesekuivatatud tomateid (lemmik lahtine kaup!), mõnikord ka kohviube (Ilma Poes on supervalik Kokomo kohvi!). Müsli osas oleme vahepeal valinud ka pakendatud versiooni, puhtalt hinna tõttu. Biomarketis on teinekord soodusega müügil 2kg pakk müslit. Niisiis kui lahtiselt ostetav on pisut liiga kallis, siis pakendatud aga suures koguses, on pisut rahakotisõbralikum.

Eks peab tunnistama, et lahtist kraami pakkuvad poed ei ole jah teab mis odavate hindadega. Enamasti lahkume Ilma Poest ikka toidukotiga, mille hind küündib kolmekohalise summani. Samas on tavaliselt summa kergitajateks emotsionaalsed “tahaks midagi head” ostud ehk pähklid šokolaadis või mõni kosmeetikatoode. Mis aga on nüüd selle jutu mõte – lahtised toidukaubad tundusid esialgu luksuskaubana, aga tegelikkuses jaotub see summa ju pikema aja peale. Teisalt teeb head meelt ka teadmine, et ostetud kaup on kvaliteetne, täpselt sellises koguses nagu meil vaja ja pakendi eest me ei maksnud.

Ootamatu viis, mis aitas toidu raiskamist piirata

Toidukaupade soetamine on siiski valdkond, milles tahaks veel oma harjumusi paremaks muuta. Peamisteks probleemideks on ikkagi rohke pakendatud toidukaupade ostmine ning kahju tunnistada, aga ka toidu ära viskamine. Pakendatud toidu vähendamise osas oleme juba enamvähem teadlikud, mida ja kuidas saaksime muuta. Näiteks leiva-saia toodete ostmise asemel soovime pikemas perspektiivis ikkagi rohkem ise teha, sest koroona ajal sai leiva küpsetamine juba selgeks. Edasine on puhtalt kätte võtmise asi.

Toidu ära viskamine on aga üks kurvemaid halbu harjumusi. Miks me üldse midagi ära viskame? Peamiselt on põhjus selles, et oleme poes liiga agaralt toitu kokku ostnud ning mõned toorained jäänud kasutamata, ületanud oma kõlblikuse tähtaja ning nii need prügikasti rändavad. Muidugi, kõik, mida saab ikka kasutada ühel või teisel moel, proovime ära kasutada. Enamasti on need ära visatavad ained just piima- ja lihatooted. Samas oleme korduvalt ära visanud juba valmis tehtud toitu. Teinekord ikka saab kokates ports liiga suur. Kui mitu päeva järjest sama toitu süüa ei taha/ ei saa (ei ole kodus ja pole ka sööki kaasa võtnud), siis ka see rändab prügisse.

Ootamatult saime (küll ajutise!) lahenduse, kui tellisime mõnda aega Clean Kitchen Meals´i einekarpe. CKM pakub siis võimalust valida endale meelepärased retseptid ning nemad saadavad vastavalt retseptile ja portsude (2 või 4 sööjat) arvule vajalikud toorained õigetes kogustes. Endal peab olemas olema vaid väga elementaarne, sool-suhkur-õli. Kuna toorained olid enamast väga täpselt välja mõõdetud, sai kõik kasutatud ja ka ära tarbitud. Teinekord sai muidugi toitu ka rohkem kui kahe portsu jagu, aga enamasti olid need toidud niivõrd maitsvad, et ära visata neid absoluutselt ei raatsinud. CKM´i toite tellides vähenes oluliselt meie toidupoes käimiste tihedus. Seega ei toonud me ka koju toitu kuidagi üleliigselt. Boonusena – vähenes igasuguste snäkkide, maiustuste ja muude emotsionaalsete ampsude ostmine ja tarbimine. Vähemalt neljal korral nädalas, ei pidanud pead murdma, mida küll süüa teha. Retseptid olid olemas, tooraine samuti, tuli vaid pann kuumaks ajada.

Clean Kitchen Meals´ist rääkides kerkib aga ikkagi üles see pakendi teema. Ühtpidi oli väga positiivne, et kuivained olid pakendatud paberkottidesse, köögiviljad olid enamasti lahtiselt. Samas aga olid näiteks kastmed ja mõnikord ka üksikud munad pakendatud väikestesse plastiktopsidesse. Kui osad neist olid ilusti korduskasutatavad, siis osad topsikud tõmbasid väga kuuma veega pestes sootuks kokku. CKM´i kodulehel seisab, et topsikuid,külmakotte ja pappkaste, milles toiduained kliendini jõuavad, võib kullerile tagasi anda. Samas ei ole täpsustatud, et kuidas neid konkreetselt siis (uuesti) kasutatakse. Pakendamise osas on CKM´il veel pikk arengutee käia. Ise oleme mõelnud, et miks mitte kasutusele võtta tugevamad korduskasutatavad anumad, mida alati kullerile tagastada, mis puhastatakse ja saadetakse uue toormaterjaliga kliendile. Vabalt oleksime meie vähemalt nõus sel juhul teenust tihemini kasutama, ka juhul, kui see pisut rohkem maksaks.

Igatahes saime aru, et ikkagi peame mingil kujul nädala toiduplaane ette tegema ning vastavalt sellele (ja võimalustele) ostma ainult hädavajaliku koguse toiduaineid. Oleme ka varem nädalamenüüd jälginud ning ka siis oli tulemuseks vähem raisatud toitu ja õnnelikum rahakott (kehast rääkimata). Paratamatult ikka kipub vahepeal laiskus või isud peale. Või on mingi muu ebatavalise situatsioon, kus näiteks mõnda aega pole võimalik kodus süüa teha.

Kõik see tavaline varustus

Kuigi ikka arvame, et me ei ole mingi musternäide jäätmevabast elust, siis ikkagi saame võrdlemisi eeskujuliku nimekirja asjadest, mille oleme välja vahetanud natuke mõistlikuma lahenduse vastu.

Vannitoas:
Juba üsna ammu vahetasime suurema osa oma seepidest-šampoonidest tahkete vastu. Vahepeal ostame aga üht konkreetset vedelat šampooni, mis meie mõlema peanaha korras hoiab. Seni pole me veel leidnud tahket šampooni, mis oleks sulfaadi vaba (seda me kumbki hästi ei talu) ja samas toimiks meie juustel kenasti. Oleme mõlemad erinevaid versioone katsetanud, aga kõige paremini toimibki kombo tahke šampoon ja apteegi šampoon vaheldumisi.
Ka palsamid, keha- ja näopesuseebid on hetkel enamasti just tahkel kujul. M kasutab ka näiteks öökreemina üht tahket seerumit, mis on juba mitmeid kuid vastu pidanud ning ilmselt jagub seda veel väga pikaks ajaks.
Kreemidest oleme viimasel ajal eelistanud Tilk!Bio tooteid, kuna nende topsikuid saab toote otsa lõppemise korral neile tagasi viia. Samas on võimalik nende kehakreemi Ilma Poest osta ka oma topsikusse! Raseerijad vahetasime ka juba mitu aastat tagasi metallist žilettide vastu.
Köögis:
Postituses juba eelnevalt rääkisime pesuvahenditest, mida soetame oma taarasse. Majapidamispaberi asemel on korduskasutatavad tekstiilist lapid, nuustiku asemel loofa.
Toidu hoiustamiseks ja kaasa võtmiseks on kogunenud hulga erinevaid klaas- ja plastkarpe. Toidu kaasa võtmiseks kasutame peamiselt lekkekindlaid alumiinium toidukarpe – seni super investeering! Muidugi joogitermosed, omad veepudelid, kahvlid-noad, mida üritame hoida autos, et alati vajadusel võtta oleks.

Muus osas proovime ka näiteks riideid või muid asjakesi ostes esmalt vaadata teise ringi kaupade poole ning ikka ja alati esmalt esitada endale küsimus, “kas seda on päriselt vaja?”.

Natuke beebimajandusest

Sügisest on meie perre lisa oodata, mis aga tähendab ka ju ühe tarbija ja tema vajaduste lisandumist. Ideaalses versioonis tahaks ikka ka last kasvatada nõnda, et tema ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike ning anda talle edasi jätkusuutlikud harjumused. Nii kaua, kui saame lapse tarbimist ise otsustada, proovime muidugi teha parimaid valikuid. Alustades sellest, et hetkel olemasolevad beebi asjad, sh riided, turvahäll, voodi jm, oleme saanud teiselt ringilt. Kas siis ostnud läbi Yaga/osta.ee/vm portaali või saanud sõpradelt-sugulastelt või hoopis laenanud. Päris uuena on plaan soetada aga näiteks madrats, voodilinad, rätikud ja veel nipet-näpet.
Samas peab tunnistama, et eks ikka mingi ületarbimise hirm hetkel sees tiksub. Tore on saada beebi riideid sõpradelt-sugulastelt, kuid natuke nagu tahaks esimesele lapsele ka ise midagi osta ja seda ostlemist nautida. Kuna aga me ikka veel ei tea beebi sugu, siis see on natukene seda ostuhullust pidurdanud. Samuti hoiab meid tagasi ka teadmatus ja samal ajal info üleküllus – iga lapsevanem oskab soovitada käru ja muid vajalikke asjakesi, aga ikka oma mätta otsast. Beebipoodi astudes tabab meid aga paanika – miks neid kärusid ja asju nii palju erinevaid peab olema….

Mida tahaks veel paremini teha?

Leivategu!

Postituse jooksul on ehk juba välja joonistunud mõningad aspektid, mille osas oleks meil veel arenguruumi, aga toome siin veelkord need mõtted eraldi välja.

  • Toidu raiskamine/ära viskamine – Tundub, et meie puhul oleks lahenduseks ikkagi vana hea nädalamenüü koostamine ja ainult selle alusel poes ostlemine. Emotsioonioste aitaks ehk vähendada ka toidu koju tellimine, mida kasutasime tihemalt eelmisel koroona-kevadel. Ja toona tõesti vähenes igasugune snäkkimine ja mõttetute asjade ostmine. Teisalt ei saa toitu koju tellides pakendite hulka niivõrd hästi kontrollida.
  • Kuivainete hulgi ostmine – Eelnevaga kokku käiv mõte, aga aina enam on meie igapäevaelus tõestanud end hulgiostmise praktika. Siin mõtleme siis just kuivainete suuremas koguses ostmist ning eelistatult oma taarasse. Selleks küll Viljandis rohkelt võimalusi pole (kaerahelbeid-pähkleid saab, aga tatar-makaron jm mitte), kuid Tallinna, Tartu, Pärnu minnes haarata oma taara kaasa, pole mingi probleem.
  • Rohkem ise küpsetada/valmistada – oma leib-sai, müsli, müslibatoonid. Ja ka üleüldiselt – rohkem kodus tehtud toite.
  • Võtta elu beebiga rahulikult – Proovime teha igatepidi ainult paremaid valikuid, aga tundub, et mõnikord on tark ka oma närvirakke säästa ja toimida vastavalt olukorrale ja võimalustele. Kui need riidest mähkmed ikka kohe algul ei kõneta või liigselt stressi tekitavad, siis leiame teise lahenduse ja vaatame sealt edasi.

Head,

S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s