Murrame selle vaikuse

Eelmisel suvel liitus meie perega Sillamäelt pärit kass Kostja

Murrame selle pea aastase blogivaikuse ja teeme väikese eluolu ülevaate. Aasta jooksul on juhtunud nii palju, et kõike kirja panna tundub hullumeelne. Kes seda joru küll lugedagi viitsiks! Muutunud on aga tõesti palju, nii koduses olemises kui üldisemalt elus. Ja mis seal salata, järgmise poole aasta jooksul on elukorraldus võtmas veel uusi suundi.

Kus kõik pooleli jäi ehk must auk nimega 2020

Alustame aga sealt, kus kõik pooleli jäi.
Eks see 2020 oli igatepidi ja ilmselt kõigile üks korralik raputus ja katsumuste jada. Ühel või teisel hetkel oli see aasta veider, natuke ehk hirmutav ja segadusse ajav. Proovime üldiselt hoiduda koroona-teemadel sõna võtmisest, tundub, et on keeruline sellest kuidagi rahumeelselt rääkida. Ikka kipub arutelu kuidagi teravaks. Aga kui 2020.aasta kevadise eriolukorra ajal pidasime end pigem õnnelikeks, et saime koduga tegeleda, mingil määral puhata ja lihtsalt olla, siis sügisega tulid kaasa eriolukorra järelmõjud. Töötame mõlemad teatris (ja laiemalt kultuurivaldkonnas ka), mis aga ju eelmise aasta kevadel kõik pikalt kinni oli.

Väike osa eelmise aasta basiiliku saagist

Kui lõpuks saabus august ja võimalus täistuuridel tööle hakata, sai tööd tehtud topelt, tarvis oli ju kogu kevadine aeg tasa teha ja pikalt ammutatud energia valla päästa. Lisaks otsustas M ka uuesti kooli astuda ning asus Tartu Ülikoolis magistrikraadi jahtima. Mis aga oli selle tulemus? Üks meist (ikka see, kes käis tööl ja teises linnas koolis) oli oktoobri alguseks täielikult läbi põlenud. Ainuke toimiv lahendus oli kohtumine spetsialistiga ja mõnenädalane haigusleht. Siinkohal tahame meelde tuletada, et töö on küll tore, aga isegi suure tööarmastuse kõrval ei tohiks end ja oma energiavarusid ära unustada. Ja abi otsimine on nii oluline! Olgu selleks abiks terapeut, psühhiaater, jooga laager või midagi muud, kui see sind aitab, siis on kõik hästi!

Dramaatilisest momendist edasi liikudes, või õigemini korraks ajaliselt tagasi minnes, on oluline mainida veel üht augustikuist sündmust. Kuu algul korraldasime sõprade L’i ja H’ga pisikese festivali meie Pärna talu õuel. Põhjuseks L&H esimene ja meie teine pulmaaastapäev ning tõsiasi, et mõlemal paaril jäi oma pulmapäeval plaanitud avatants tantsimata. Kutsusime sõbrad kokku, katsime koos külalistega ühiselt laua, tegime sauna ja tantsisime! Tõeliselt õnnelikuks teeb sellisel hetkel teadmine, et elad pigem eraldatud kohas ja saad vabalt veidi alla saja-pealise seltskonnaga oma koduhoovis trallida. (Disclaimer: Järgisime kõiki tol momendil kehtivaid reegleid)

Suve lõpul ja enne kui töökoll meid alla neelas, saime nautida veel mõnusalt oma peenramaa vilju. Porgandi ja kurgi saak oli suurepärane, sõstraid-tikreid ei jõudnud kõiki ära süüa ega korjata. Luksus! Kahjuks aga jäi kogu peenramaa väärikas korrastamine ja talvepuhkusele saatmine tegemata. See vaatepilt, mis kevadel kasvuhoones avanes, oli pehmelt öeldes džungel. Aga etteruttavalt võime kinnitada – korrastustööd on tehtud, mullad on värskendatud ja uued asukad on juba peenrale kolinud!

Tuleb uus ja parem

Kerra ja kamina ette!

Talve ja lume tulekuga keerasime end järjest rohkem kerra, tegime kaminasse tule ja kulgesime aasta lõpu suunas. Lõpetasime selle imeliku 2020. aasta traditsioonilise aastalõpu matkaga ja öösel kodus lõkke ümber tantsuga. Et uus tuleks ikka parem ja ägedam. Algus oli paljutõotav ja saime lõpuks tuulekoja seinad viimistletud. Selleks kasutasime S’i nutikat mõttevälgatust ehk segasime kokku pahtli ja liiva ning tulemuseks saime ägeda struktuurse seina.

Ja siis tuli järgmine vaikuseperiood. Teatrid pandi jälle kinni. Sel korral veel segasemate sõnumite ja tuleviku-lubadustega. Esimese hooga ei osanud kodus olla ega midagi asjaliku teha. Kui eelmisel aastal oli kuidagi arusaadavam, et nüüd oleme kodus pikemat aega, siis sel korral tundus kõik natuke veidram. Võibolla peame uuel nädalal juba tööle minema, ei hakka suuri projekte kodus tegema. Ja nii me istusime ja istusime ja istusime. Küpsetamistuhinat sel korral ei tulnud, lugemistuhinast rääkimata. Mitte midagi ei tahtnud nagu teha.

Aprilli algul avasime roheliste näppude vooru ja pistsime jälle seemned mulda. Sel aastal oluliselt hiljem ja väga palju väiksemas koguses. Olgem ausad, eelmise aasta eksperiment oli tore, aga möödapanekuid oli palju ja sel aastal ei ole ebaõnnestumisteks ja katsetamisteks nii palju enam viitsimist. Kasvama sai pandud classic kurk, tomat, basiilik, kale. Hiljem otse peenrale till, jääsalat, spinat, redis, porgand. Veel ootavad kosumist ettekasvatuskarpides peakapsas, peet, suvikõrvits. Sel aastal peame usinamalt “peenrapäevikut”, kuhu on kirja saanud enamvähem kõik ajad ja toimetused ning tähelepanekud. Selle najal (ja kui töö kannab hästi vilja), võib suve lõpu poole oodata korralikumat peenramaa ülevaadet.

Miks me maale kolisime ehk lõputu tehtavate tööde nimekiri

Juba maja renoveerimisest alates oleme mõttes või paberil järge pidanud tehtavate tööde nimekirjal. Olles nüüdseks juba kaks aastat siin Pärnal toimetanud, ei ole see nimekiri mitte lühemaks jäänud. Vastupidi, see huvitaval kombel aina pikeneb. 2019. aasta eesmärgiks oli saada maja elamiskõlblikuks. 2020. saime sisse kolitud ning peamiseks eesmärgiks oli peenramaa ja oma kasvatatud toit ning suures plaanis ka lihtsalt elamine. 2021. aasta suurimaks eesmärgiks on teise korruse välja ehitamine või vähemalt selles osas töödega alustamine. Aga kui vaadata suurt pilti, siis tegelikult üsna ajakriitilisi toimetusi on väljaspool elumaja veel. Peamiselt vajavad ruttu hoolt ja toimetamist just kõrvalhooned, tall ja lagunenud katusega ait ning maakelder.

Kuigi ükski hetkel to do listis olev toimetus otseselt elukvaliteeti sellisel määral ei mõjuta, siis ära on need vaja teha. Miks? Sest kui neid kõrvalhooneid ei päästa ja seda krunti täisväärtuslikult ei hinda, kasuta ja austa, siis on üldse küsitav, miks me maale kolisime. Selle pika ja aeganõudva tööde nimekirja kõrval tundub uue maja ehitus tühjale krundile nii-nii-nii lihtne! Paned aga karbi püsti, sead dokumendid korda ja hakka aga elama. Vana talu krundiga oleme aga lisaks hindamatule maaelule võtnud vastutuse ka selle hoidmise, hooldamise ja säilitamise ees. Seda täie teadlikusega, et ei jääks muljet nagu me kahetseksime. Kindlasti mitte! Pigem on kahe aasta jooksul järjest enam selgemaks saanud mingid mõtted ja tunded selle koha osas. Sellesmõttes oli M’i isal tuline õigus, kui ta nentis, et oleme end nüüd elu lõpuni selle kohaga sidunud. Tööde nimekiri, mis meil hetkel laual on, ei ole teps mite 5-aasta plaanidesse mahutuv (kui just lotovõit sülle ei kuku)…

Eks muidugi teeb mõnikord pisut nukraks mõte, et “kõik ei olegi veel valmis”. Aga mille jaoks valmis? Kuhu me ikka kiirustame või mis finiši joont me siin ületada püüame? Pole meil kuhugi ega kellegagi võidu joosta vaid täpselt omas mahedas rütmis siin pärnade vahel toimetada. Pisut vargamäelik see mõttekäik ehk on, et no lastele teeme ju ka seda kohta, aga nii ta tõesti on. Igav meil siin igatahes ei hakka!

Mis sel suvel siis teete ka?

Võtame aga nimekirja ette ja hakkame kuskilt otsast minema! Nagu öeldud, siis on üheks suureks sammuks teise korruse väljaehitus. Sinna plaanime ehitada 2-3 tuba, muuhulgas koliksime sinna näiteks oma magamistoa. Teise korruse ehituse ajamahukamateks töödeks ja suurimateks takistusteks on katust toetav toolvärk. Need jooksevad üleval hetkel diagonaalselt ja võtavad jõhkralt võimalikku ruumi mahtu vähemaks. Niisiis tuleb esmajärgus nuputada nende liigutamine ja ümber paigutamine. Sealt edasi võiks asi juba lihtsamaks minna. Küll aga ootame ja loodame, et ehitusmaterjalide hinnad ühel hetkel ka natuke normaalsemaks tagasi kukuvad, sest praegused jõhkrad hinnatõusud ei ole üldse meie eelarvele meeltmööda.

Hinnalangust ootab ka juba pooleliolev terrass. Hetkel ehitame seda maja lõunapoolsesse külge ehk aia poole. Vundamendi tööd on veel pooleli, aga mida ei ole on terrassi laud. Tuleb välja, et terrassi laua hind on mitmekordistunud! Halb ajastus, väga halb ajastus. Tulevikus tahaks terrassi pinda pisut ka laiendada, et see jookseks mööda üht maja külge ka maja põhjapoolsesse otsa.

Veel plaanime läbi kaevata ja korrastada kolm vana vundamendi auku, mis hetkel on võsa ja nõgese alla mattumas. Vundamentide sisse loodame järgmisel suvel hakata oma kodust spa-kompleksi rajama, koos kobedama sauna, välidušši ja olesklemise alaga. Muidugi on jätkuvalt nimekirjas ka vana suitsusauna renoveerimine, aga paratamatult nõuab see suuremat finantsi ja rohkem teadmisi. Eks ta on ka pisut ajakriitiline, sest iga talve ja lumega jääb majake aina kehvemasse seisu…

Kaua oodatud õhtusöögid õues!

Ja lõpetuseks loodame suve jooksul saada “valmis” ka esimese korruse. Jep, ikka veel on liistud oma kohta ootamas ja mõnes toas pole laelampe. Tuulekojas loodame valmis ehitada ka suurema riide-jalanõude kapi, mis ideaalis peidab endas ka kasside pissikaste. Samuti on tuulekojas ja esikus tegelikult veel korralik lagi tegemata. No neid pisikesi nokitsemisi igatahes on. Õnneks ei ole esimese korruse osas mingeid lagunemise märke veel tekkinud, et juba kuskitl otsast uuesti remontima peaks hakkama. Sellesmõttes on tegu ikka veel sama renoveerimise ja remontimisega

Lisaks kõigele plaanime suve ka täie mõnuga nautida, palju õues süüa, palju ujumas käia ja üleliia palju jäätist süüa! Loodetavasti jõuame oma tegemistest-toimetustest rohkem ka kirja panna. Kui mitte tohututele lugejatele, siis vähemalt enesele, et mäletada ja uhkust tunda ning julgemalt edasi minna. Ja nagu öeldud, ees on ootamas mõned elukorralduslikud muutused – põnevad ajad, kes teab, mis juhtuma hakkab.

Seniks aga olgem mõnusad, nautigem seda peaaegu-juba-alanud suve!

Head,
S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s