Aiatoimetused 2020 / 1

Selle postituse pealkiri võiks tegelikult olla ka “Ma ei tea mis ma teen, aga see on nii põnev!” või “See tundub kõrvalt vaadates nii lihtne, aga ma ei saa täpselt aru mis toimub!” või “Tõenäoliselt teeme väga paljusid asju valesti, aga siis olemegi mitme vea võrra targemad!”. Olles koju varunud mitmeid (liiga mitmeid) raamatuid aiandusest ja taimedest, tundub, et ükskõik kui palju ka end raamatute najal ei hari, siis ikka käib kogu (tarbe)aiandus katse-eksitusmeetodil. Ja peab ka tõdema, et kõige paremat infot, nippe-trikke, saab ikka vanaemadelt-emadelt ja juba mitmeid aastaid aiandusega tegelenud sõpradelt. Ja loodetavasti saame meiegi kunagi olla need trikkide ja teadmiste edasiandjad.

Aga räägime nüüd algusest peale, mis ja kuidas me plaanisime ning kuidas (kas üldse) need mõtted seni teoks on saanud. Ja veel enne, kui läheme teema juurde tahaks ära kirjutada veel ühe mõtte. Võibolla oleme seda ka juba varem maininud, aga räägime veel. Nimelt, üks põhjus, miks me üldse tahtsime linnast ära maale kolida, oli võimalus endale ise toitu kasvatada. Ilmselgelt peame esialgu leppima, et oma kasvatatud toitu tarbime peamiselt suvel-sügise algul, kui värsket kraami saab otse peenralt potti pista. Aga ideaalis pikemas plaanis tahaks peenramaad nii palju suurendada, et porgandit-kartulit-peeti-sibulaid oleks võimalik ka talveks varuda. Lisaks muidugi (saab juba praegugi) vaaritada ja varuda erinevaid hoidiseid. Niisiis lähtusime ka praegu peenraplaanide tegemisel oma toidulauast ehk milliseid köögivilju peamiselt tarbime. Seega seemnevaliku kujundasime selle järgi, aga muidugi lisasime (liigagi ohtralt) kõike muud.

Esimene peenramaa paigutuse inspiratsioon.
Pilt Pinterestist
Unistuste peenramaa

Peenraplaanide loomisel alustasime niiöelda unistuste peenardest. Ehk surfasime Pinterestis ja raamatutes, vaatasime erinevaid plaane, kuidas peenraid paigutatud ja viljade mõttes ka liigitatud. Kindlasti tahtsime teha tõstetud peenrad ning ka kasvuhoone oli plaanis. Tõstetud peenrad esmalt seetõttu, et meie maa muld on võrdlemisi savine-liivane ja tundub natuke “elutu”. Seega plaanisime niiehknaa peenarde loomiseks osta mulda. Teisalt tundus, et tõstetud peenarde rohimine ja korras hoidmine on hulka lihtsam. Kasvuhoonest räägime postituse lõpupoole veel veidi täpsemalt.
Kui olime imeliste ja külluslike peenrapiltide vaatamise lõpetanud, joonistasime paberile esimesed mõtted. Esimesed plaanid olid väga julged. 4 meetrised peenrakastid nelinurkselt paigutatud ning nende keskel lisaks mitmekordsed kastid. Kuidagi tohutult tõmbas väga sümmetriline peenarde paigutus, et oleks kuidagi ilus ja äge. Kui kasvuhoone oli tellitud, said plaanid veidi ümber tehtud, peamiseks muutuseks oli peenrakastide mõõtude vähendamine. Lisaks mõtlesime teha eraldi veel kaks väiksemat maitsetaimede kastikest.
Peenramaa paigutuse ja suuruse kõrval üritasime plaanidele juba paika panna ka istutatavate taimede nimed. Tahaks ju kohe kõike õigesti teha ja kõrvuti kasvama panna taimed, mis üksteist ikka toetaks, mitte tapaks. Õnneks on internetis tohutult leida tabeleid ja graafilisemaid “spikreid” kokku sobivatest/mitte sobivatest taimedest.

Ajajooksul oleme teinud mitmeid ja mitmeid peenramaa plaane. Lõpptulemus on ikkagi ka neist plaanidest veidi erinev.
Vanaema tarkuste laegas

Kahjuks pole meie vanavanematelt ühtegi ägedat “vanaema vihikut” säilinud, mis hoiaks endas salajasi retsepte ja tarkusi. Otsustasime, et meist aga peab selline vihik (või mitu) ikkagi siia ilma jääma. Nii hakkasime üles kirjutama kogu seda tarkust, mis raamatutest-emadelt-internetist-tuttavatelt tuli ning peenramaa juttude vahele on kirjutatud saia-leiva ja muude küpsetiste retseptid. Lisaks tundus tore oma esimene peenramaa-aasta ka ajaliselt üles märkida. Selleks sai soetatud Maalehe aastaraamat ehk sisuliselt tavaline kalender-märkmik Thuni külvikalendriga. Sinna saab üles märgitud külvamise päev ja külvatu taimede nimed. Seejärel, kui saame jaole, kirjutame üles, millal miski pea mullast välja on pistnud. Aga lisaks ka millised seemned näiteks paremini idanevad, millal esimesed oma peenra redised on söödud (ja kuidas maitsesid) jne. Ja lõpetuseks saab üles kirjutatud mõtteid järgmiseks aastaks või näiteks mida veel augustis külvata, et pikemalt saaki saaks. (Olgu mainitud, et kuigi märkmiku kasutamine on tõesti tore ja aitab väga hästi asjadel ajaliselt silma peal hoida, siis uueks aastaks saab märkmik ise koostatud, kasutades mõnd vana poolikut vihikut. Peab tõdema, et märkmiku ostmine pole ehk nii mõistlik, kui kindlalt absoluutselt iga päeva peale hästi palju kirjutada ei plaani. Meie aiamärkmikus on mitmeid lehekülgi tühjust. Seega plaanime uueks aastaks koostada täpselt meile sobiva sisuga aiamärkmiku.)

Ettekasvatus ja seemnehullus

Juba ettekasvatuse kohta, eriti õige aja kohta, leidus palju erinevat infot. Esimesed seemned panime mulda esiolukorra alguses, 16.märtsil. Mulda said tomati, kurgi, sidrunmelissi ja arbuusi seemned. Meie ettekasvu aja valiku osas leidus kahtepidi arvamusi, osad väitsid, et juba oleme hiljaks jäänud, teised jälle, et ettekasvatust on mõttekas alustada alles aprillis.
Ah, enne kui ettekasvatusest edasi räägime, tuleb üles tunnistada ka üks sõltuvust tekitanud asi. Nimelt seemnete ostmine… Kohe algul sai otsustatud, et proovime kõigepealt kõik taimed ainult seemnest kasvatada. Kui läheb metsa, siis vaatame, kas leiame poodidest-aianditest istikuid. Esimesed seemned jõudsid meieni soolaleiva kingina, nende seas ka näiteks arbuusi seemned. Edasi on kõik seemneteema väga hägune. Vist iga kord, kui jälle Bauhofis käidud sai, tulid kaasa jälle mingid seemned. No ega M vist ei jõudnudki ühegi teise riiuli juurde seal, ikka ainult seemnete juurde. Järgmine kullaauk (mitte rahakotile…) oli Maarahvapood, kus erilist tähelepanu tõmbasid Eesti sordiseemne osakond ja BIO maheseemned (PS! Volli maheseemne pakendid koosnevad 50% murust!). Ja kui see hullus nüüd numbriteks kokku lüüa, siis oleme kokku varunud (okei, M on, S ei ole milleski süüdi!) 39 pakki erinevaid seemneid. Neist 6 on veel saadud proovimiseks-katsetamiseks ehk ei ole terved pakid, vaid üksikud seemned. Ja nende 39 hulka ei ole arvestatud umbes 6 pakki lilleseemneid (aedlõosilm, suvelille segu jm). Et kui meie esialgne plaan oli “Alustame rahulikult, üksikute taimede kasvatamisega, siis on aega vaadelda ja õppida ja planeerida”, siis see on nüüd, noh, natuke vett vedama läinud.
Tulles aga tagasi ettekasvatuse juurde, siis märtsi keskel külvatud seemned võtsid kõik ilusti vedu, kurgid ja tomatid ja arbuusid idanesid kenasti. Paar päeva hiljem said mulda veel spinati, sidrunbasiiliku ja klassikalise basiiliku seemned. Neist idanesid ja jäid ellu umbes pooled. Esimesed seemned said külvatud turbapottidesse külvimullaga. Aprilli algul ostsime pisikese “minikasvuhoone” turbatablettidega (midagi sarnast), kuhu said külvatud veel tomateid ja kurke. Paraku surid seal kõik isendid ära. Põhjust ei oska kahjuks konkreetselt välja tuua, ilmselt kitsas+(hoolimata tihedast kastmisest) kuiv.

Aprilli lõpuks oli aias valmis esimene tõstetud peenar, kuhu külvasime kahte sorti rediseid, murulauku ja porgandeid. Kui redised olid päris väledad idanema ja lehti näitama, siis porgandite ja murulauguga oli teine lugu. Nimelt, lugemata porgandite seemne pakilt ja raamatutest, võttis nende idanemine aega ikka nädalaid. Hiljem erinevatest allikatest tarkust kogudes, saime ka teada, et porgand tõesti idanebki pea 3 nädalat. Nüüdseks, pea kuu pärast külvi, on porgandid üles tõusnud. Sama ka murulauguga, kuigi murulaugu idanemisaja kohta hetkel tegelikult niiöelda raamatupõhine teadmine puudub.
Mai keskel, nende veidi karmide öökülmade aegu, sai tehtud veel viimane tubane külv. Selleks ajaks oli ka kasvuhoone püsti saanud ning oli lootust, et nii kui taimed pea mullast välja pistavad ja elujõulisemad on, saab need ruttu ka peenrale ümber istutada. Kui varem olime seemneid külvanud turbapottidesse, mida aga nüüd enam juurde osta ei raatsinud, läksid käiku vanad munakarbid (need papist, mitte plastikust). Munakarpidesse sai külvatud: kale, suvikõrvits, till, kurk, tomat (sest tomatist ja kurgist ei ole ju ikka veel küllalt?!),lillkapsas, brokoli, peet, salat ja basiiliku mix. Suures plaanis loobusime turbapottidest ka seetõttu, et kuigi neid võib koos istikuga otse peenrasse panna, siis mõned aednikud (allikaks peamiselt erinevad aianduse teemalised instagrami kontod) on väitnud, et neist küll kasvavad peenras edasi tublid taimed, siis ilma potita istutatud taimede juurestik areneb paremini ja tugevamaks. Nüüdseks, umbes 3 nädalat pärast munakarbikülvi, on idanenud umbes 75% külvatust. Osad tomatid, kurgid ja suvikõrvitsad on juba suurematesse karpidesse edasi istutatud. Et neil munakarpides liiga kitsas ei oleks, istutasime nad kas varem juba kasutatud turbapottidesse (mis olid veel terved ja kasutatavad) või plastkarpidesse (milles kunagi oleme ostnud maasikaid-mustikaid, shampinjone, jäätist jne). Hea viis, kuidas neid ikkagi veel mitmeid ja mitmeid kordi ära kasutada, mitte otse prügikasti visata. Meie jaoks kõige hämmastavam on aga tõsiasi, et mingil põhjusel ühte munakarpi külvatud salat ei idanenudki! Kohe üldse mitte! Panime sama sordi seemneid ka otse peenrale, kuid sealgi ei näita see elumärke… Veel päris alla ei anna, ehk ikka tulevad. Tegu on huvitava sordiga ‘Red salad bowl’ ehk selline punakate lehtedega salatiline. Õnneks on ootamas ka teist sorti seemned, mis peagi otse peenrale lähevad, lootust ikka on salatit sel suvel saada. Mai keskpaiga külv sai tehtud, erinevalt märtsi omast, teistsuguse mullaga. Kui algul kasutasime poest ostetud külvimulda või aiamaa musta mulda. Siis viimase külvi jaoks kasutasime vana põllumaa mulda, mida koormaga tellisime, et sellega peenraid täita. Tundus lihtsalt täiesti mõttetu osta poest pakendatud mulda, kui saab ka koormaga suuremas koguses. Niisiis kasutasime ka külvamiseks seda koormaga ostetud mulda, lisasime sekka ka kasvuturvast, kuna tundus, et see põllumaa muld on võrdlemisi “ära kurnatud” ja pigem toitainevaesem, kui tahaks. Olgu siinkohal mainitud veel, et esimese peenra täitsime niiöelda poemullaga, kokku läks sinna vist ligikaudu 14 kotti (60L kotid) mulda. Küll aga nagu mainitud, on see põllumuld toitainevaesem (eeldame, tegelikult me täpselt ei tea, aga nii tundub) ja hulka raskema olemusega. Seega natuke arvame, et võibolla ei idane selles mullas asjad nii kenasti, kuna muld on raskem ja taimel läheb rohkem rammu vaja, et mullapinnani jõuda.
Mai algul said kasvuhoonesse ümber istutatud ka tomatid ja kurgid. Nendega läks aga natuke kurvalt. Nimelt olime veidi hooletud nende varasema ümberistutusega ning taimed olid võrdlemisi kitsal alal kasvanud. Mistõttu olid näiteks tomatid tohutupikad, aga õiteta. Kurb kokkusattumus leidis aset ka kasvuhoonesse ümber istutamise päeval. Nii kurgid kui tomatid olid istutuspäeva hommikuks toas täiesti längu vajunud, istutades oli kerge hirm, et kas neist üldse enam midagi ellu jääb. Aga praeguseks on nii tomatid kui ka pooled kurgid peenral kasvamas ja tundub, et täiesti elujõuliselt.

Õpetlikud vead

Toome välja paar mõttet, mida ise uuel kevadel meeles peame pidama, mis meie meelest veidi nihu on läinud või mida saaks lihtsalt paremini teha/planeerida:
Parem märgistamise süsteem.
Esialgu sai taimede nimed kirjutatud turbapottidele, aga pideva kastmise tulemusel see (ilmselgelt) kulus sealt vaikselt maha. Muidugi spinatil ja tomatil pole probleemi vahet teha, siis nüüd on peenral segamini 2 eri sorti tomatid, sest turbapotilt ei andnud enam sorti tuvastada.
Peenardele tegime sildid voodrilaua ülejääkidest või lihtsalt kividest, kuhu sai veekindla markeriga nimi peale kirjutatud. Edaspidi võiks teha taimedele sildid näiteks jogurtitopsidest (või muust sarnasest).

Enne seemnete ostmist olla kindel, mis sorti täpsemalt valida.
Eriti kurkide-tomatite puhul. No kurgi-tomati seemneid sai sel aastal alguses tõesti väga suvaliselt ostetud. Aga kui M luges läbi Maalehe Kurgiraamatu, sai veel üks seemnepakk juurde ostetud. Et bauhofist ostetud pika kurgi kõrvale oleks panna ka lühemat sorti Alex ning mis ka kindlalt, raamatule tuginedes, peaks meie kliimas ja oludes kasvama ja kandma. Ja ka järgmisel suvel paneme rõhku ainult ja ainult lühiviljalistele kurkidele. Head purki panemiseks 🙂

Muld, mullatervis ja kompost
on teema, millest tahaks lihtsalt palju rohkem teada! Kompostist peaksime saama rohkem aimu juba saabuval nädalavahetusel ühel kompostiteemalisel koolitusel. Aga üldiselt tahaks rohkem mõista mulda. Näiteks tekkisid hiljuti peenardele/peenarde ümbrusesse valkja kirmega laigud. Esimese guugeldamise tulemusel tundub, et süü on tihedatel vihmadel, mulda on tekkinud liigne niiskus. Aga kas see nüüd päriselt nii on… Komposti osas tahaks olla ka teadlikum, mida-kuidas-kui palju jne. Ühtpidi tundub lihtne, teisalt on mitmeid küsimusi (kas siis peaks eksootilisemad viljad jätma komposti panemata, et on rohkem pritsitud? mis võiks olla “koostisosade” vahekord? kas ja kui tihti peaks komposti läbi kaevama? jne)

Kuidas nüüd nii pikk sai
Need esimesed oma kasvatatud redised

Postitust kirjutama hakates tundsime tiba hirmu, me kumbki pole aianduse vallas kuidagi teadjad ja kogenud. Kes oleme meie, et siin midagi arvama hakata… Aga tundub, et niiehknaa kogu taimekasvatuse tarkus on tegijati erinev, igal ühel oma kogemused-tõekspidamised. Nii ka meil. Ja nagu sai ka juba algul kirjutatud, siis läheneme aias toimetamistele väga katse-eksitusmeetodil, et ikka õppida ja mõista.
Muidugi, millega me kirjutama asudes ei osanud arvestada, on see, et hoolimata vähestest teadmistest, saab kirja päris palju! Mis tähendab, et kogu senist teadmsite-kogemuste pagasit ei saanudki ühte postitusse mahutatud. Ja jätuvalt tuleb tõdeda, et postituse kirjutamine on andnud ka meile endile jälle rohkem analüüsihetki.

Head,
S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s