Unistustest, otse ja ausalt.

Juba eelmisel aastal, talu ostes, olid meie mõtetes mitmed unistused. Arvasime naiivselt, et saame kõiki neid täitma hakata umbes kohe. No reaalsuses ilmselt saame öelda, et “Unistused on täitunud!” alles mõne aasta pärast. Nimekiri on pikk, leiab nii lihtsamaid kui ka keerukamaid ideid. Mõtlesime, et kirjutame need siia üles. Et siis on need õhku visatud ja niiöelda avalikud, siis ehk tekib ka teatav vastutus need ikka kindlasti ette võtta (ja võimalusel ka ära teha, aga mine tea mis takistusi tuleb, eks, jätame ikka hingamisruumi ka). Ja ikka salapärasust peab ka jätma, toome välja vaid mõned mõtted, need mingil määral kõige reaalsemad, aga ka enamvähem kõige suuremad…

Krundi suurendamine

Pärna talule kuulus tema algusaegadel ligikaudu 18ha maad. Sellest on pea 10 erineva omaniku käest läbi käinuna meile jäänud vaid 1,4ha. Muidugi, esialgu on sellestki küllalt, meil on piisavalt ruumi, kasvuhoone ja peenramaa on ära mahtunud, õunapuid on ning ruumi ka uute istutamiseks, pisike metsalaadne võsa on. Aga eks ikka läheb inimene üks hetk natuke ahneks… Meie krundi ühel küljel on ühele suurtööstusele kuuluv krunt, millest meile teadaolevalt kasutatakse ainult niiöelda põllulapi osa, ülejäänud krundist on vana õunaaed meie sissesõidu tee ääres, kitsam maaala meie ja naaberkrundi vahel ja siis jälle suurem ala meie krundist niiöelda alla poole jäävana. Kuna see alumine osa ja õunaaed on viimased aasta aega ikkagi täiesti puutumatuna seisnud, mõtlesime, et võiksime siis ju ise sellele kasutust leida. Niisiis vaikselt uurime ja puurime, et lisada meie 1,4ha krundile selline poolkuu kujuline maalapp suurusega ligikaudu 2 ha.

Oma tiik ja kodune spa
Vana suitsusaun

Kui eelpool kirjeldatud maalapike saaks Pärna talule, oleks ilmselt järgmine täiendus ja unistuse täitumine oma tiik. Tiigi asukohale oleme juba veidi mõelnud ning iseenesest saas seda ka juba praegu luua. Selleks tuleks aga maha võtta suurem osa suitsusauna ümbritsevast metsast-võsast. Maalapi suurendamisel saaksime aga tiigi teha uuele krundile, jäädes ikkagi suitsusauna vahetuslähedusse.
Suitsusaun oli krundil juba enne meid ja on siin Pärna talu juures olnud üldse ikka väga kaua aega. Paraku on aeg (ja ilmselt ka hoolimatus) sauna katusele (seega ka kogu hoonele) teinud 1:0. Esimesest päevast alates on suitsusauna renoveerimine olnud üks meie südameprojekte. Tahaks hoonekese taastada nii originaalselt (sh materjali mõttes kasutada olemasolevat ja klassikalist, mitte kaasaegsemaid materjale), kui võimalik ja ikka nii, et see ka pärast päriselt toimiks. Lisaks suitsusaunale oleme mõelnud, et krundil võiks olla veel üks saun, olgu see siis tavaline leilisaun, aurusan vms. Tiigi kalda lähedale sobiks mõnusalt üks väiksem hütike terassi, sauna ja eesruumiga. Sinna võiks vajadusel ka mõne sõbra ööbima mahutada. Hetkel on tiigile ja saunahütile koht mõeldud päikeseloojangu suunas, kuid hommikupäikese eest jääb pigem varju. Ühtpidi hea, teistpidi tahaks ehk ka varahommikuti suplemas käia ning hommikune päike ei teeks paha. Siis aga peab hakkama võsa ja puid maha võtma. Saunahütti oleme mõelnud täiesti ise ehitada, aga veel on dilemma, et millest täpsemalt. Palkhoone, konteiner, mingi kolmas lahendus…

Kõrvalhoonete mõtted

Lisaks elumajale ja suitsusaunale on Pärna talu krundil veel alles kaks kõrvalhoonet. Neist üks, ait, on küll niiöelda kasutuskõlbmatus seisukorras, sellel on pool katusest sisse varisenud. Teine ja suurem hoone, tall, on üpris heas seisukorras. Kasutame seda praegu kõikvõimaliku majja mitte mahtuva hoiustamiseks, töökojana jne.
Küll aga on ka nendega aeg oma töö teinud ning lähiaastatel (no hiljemalt järgmine suvi ilmselt), peame ka nende hoonete renoveerimisega tegelema. Muul juhul on need majad hukule määratud. Aida puhul me maja päris originaalina taastada ei plaani. Plaanime võtta maha kogu katuse, panna uued sarikad ning tagasi laduda vaid pool katusest, see osa mis hetkel veel sisse kukkunud ei ole. Aidal on ka väga vinge maakivist vundament. Katusega pool majast jääb nii, maakivi vundament, puitsein, katus. Katuse alt väljas olevalt osalt võtame ära alles oleva puitseina ning jätame sinna vaid maakivi vundamendi.
Majakese esialgne otstarve (mille üle me küll pidevalt meelt muudame ja pisikesi vaidlusi peame) oleks suveköök-hängimisala. Seega katuse alla jääks köök, söögilaud vms ning katuse alt väljas oleks samuti mingi istumisala. Vundamendi servale saab mõnusa maitsetaimede potinduse tekitada. Aidale paistab kogu päeva mõnus päike ning läbi võsa näeb ka päikeseloojangut. Nüüd teine mõte on olnud tekitada autole mingi varjualune. Seda aga saaks teha küll ja samasse aita sisse või hoopis selle kõrvale, kus on samuti maas vanad vundamendi jäägid. Aida kõrval aga hakkaks varjualune seda ilusat loojangut varjama. No igatahes, mõttekohti on. Lisaks eelmainitule oleme mõelnud ka “õige maakodu ööbimise” tekitamise peale, ehk tahaks aida (või talli) teisele korrusele mingit sorti magamisala teha. Eks romantiline oleks, kui saaks magala heinu täis kuhjata ja mõnusalt heinas pikutada. Kas see ka päriselt nii läheb, seda nüüd ei tea. Üks on kindel, emma-kumma kõrvalhoone teisele korrusele mingi magala tuleb. Kunagi.
Tallist rääkides, on hetkel kõige kindlam ja olulisem luua päriselt korralik töökoda. Kus saaks turvaliselt hoiustada kõiki tööriistu ning päriselt ka töötada. (A mis tööd te teete seal? Las see jääb praegu saladuseks) Talli puhul on hetkel kõige kriitilisemaks katuse parandamine. Vana eterniitkatus on päris korralikult vajunud ning harjast tuleb ka tugevamate vihmade korral vett sisse. Kriitiline on ka üleüldine talli korrastamine ja koristamine. Kui eelmine suvi siin töid alustasime, oli kõige lihtsam majas olev rämpsujäänuk sinna paigutada, hoida seal ka majja mõeldud mööblit, plaate, parketti jne. See aga tähendab, et pea pool tallist on natuke jubedas seisus (st nagu prügimägi aga veidi parem, reality check).

Veidi utoopilisemad mõtted

Nüüd kolm veidi utoopilisemat mõtet, mis puudutavad just talli. Esimene tegelikult ei ole kaugeltki utoopiline ning on juba niiöelda “teeks järgmine suvi ära” faasis. Ehk siis: Pärna talu kanala. Tallis on säilinud mingit sorti naljakas ruumike (vanadest akendest vaheseinaga), mis tõenäoliselt on alles hiljuti täitnud ka kanala rolli ning vanadelt piltidelt oleme tuvastanud, et samast ruumist viib välja ka uks, mida on ümbritsenud võrkaed, kanade jalutusala. Niisiis oleme vaikselt end hakanud kanade osas harima. Loodame plaanist teostuseni jõuda järgmine suvi. Aga eks nagu alguses sai öelda, jätame ruumi ka võimalikele plaani muutustele. Miks aga oleme kanad pannud siia utoopia peatükki. Kumbki meist ei ole päriselt väga palju kanade pidamisega kokku puutunud, seega on tegu ikkagi pigem võõra teemaga, mida tahaks ja peaks enne põhjalikult uurima. Ilmselt suurimaks hirmuks või mureks peame me aega, kas me reaalselt jõuaksime töö ja muude toimetuste kõrvalt kanadega tegeleda. Samas palju nad ikka päevas aega võtavad… Õnneks leidub tutvusringkonnas nii mõnigi kanapidaja ja küll aitavad ka raamatud ning internet.

Vaikselt vaikselt harime end


Lisaks kanadele on S’il veel üks unistus. Mesilased. S’i vanavanatädil olid kunagi mesilased, kes on sügavale südamesse sumisenud. Unistame paarist mesitarust, elegantselt tantsisklevast mummude parvest, tublidest tolmeldajatest…
Ja nüüd see päriselt utoopiline mõte. Esimest korda, kui talli sisse astusime, mõjus see ikka üüratult suurena. Ja esimene mõte, mille üle naljatlesime, oli luua talli väike saal (teatri-kontserdi jm sündmuse jaoks). Esmalt võiks see ju olla meile nagu “valguslabor”, aga samas miks mitte korraldada kodukontserte, väiksema publiku arvuga teatrietendusi. No selle mõtte tõenäosus on ikka peaaegu olematu. Ilmselt. Vist. Kes teab!

Väiksemad unistused ja juba täitunud soovid

Nüüd, mai lõpus, unistame, et peenardesse külvatud ja istutatud taimed kasvaksid ja korralikult vilja kannaks. Et saaks tarbida isekasvatatud toitu, et teha koduseid hoidiseid, moose ja mahlasid, mida nautida aastaläbi. Sõstrad, tikrid ja õunad, mis siin juba ammu on kasvanud, tõotavad ka sel aastal mõnusalt saaki anda. Loodame, et ka porgand, peet, tomat ja kurk ning muu roheline samuti vohama hakkab.
Unistada on paganama põnev. Hommikuti kohvitassiga aias jalutades tuleb ikka igasugu mõtteid. Aga kogu selle unistamise ja aianduse ja ehitamise kõrval peame endale tihti ka meelde tuletama, millised unistused on juba täitunud. Et mõni uus idee, mis mingil põhjusel soiku jääb, ei tõmbaks maha motivatsiooni ja tahet, peab mõtlema, milline metsik areng on juba pelgalt aastaga toimunud.
Hiljuti käisime külas sõbral, kes tol hetkel elas veel samas kortermajas, kus oli ka meie viimane üürikorter. Täpsemalt elas ta meie endisest korterist korrus all pool. Üsna veider oli astuda jälle sinna treppikotta, akendest näha sarnast vaadet, kuulda linnahelisid. Ja siis jõudis kuidagi suure lainena kohale ka see, kuhu me tänaseks päevaks jõudnud oleme. Alles 2019 september veel pakkisime seal samas majas oma elamist kokku ja nüüd oleme me siin. Mõnikord on raske näha suurt pilti, olla uhke ja õnnelik. Ikka kipub mõte ja fookus jääma mõnele väikesele (ja vahest täiesti ebaolulisele) detailile, mis mingil põhjusel häirib/ei saa valmis/võtab liiga kaua aega/ei toimi. Aga suures plaanis on üsna ebaoluline.
Tasa ja targu.
Küll unistused täituvad.

Head,
S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s