Pärna talu – Jaanuar 2020

Eelmise aasta lõpul sõitsime Kanadasse puhkama, kuid samal ajal toimetasid meie talus hilised päkapikud. Ehk S’i pere käis meil abis ning ehitaja tegi vannitoas viimaseid viimistlusi. Reisilt tagasi jõudes oli olukord juba palju lähemal sissekolimisele! Jaanuari keskel läks M emaga reisile ning S sai rahus kodus toimetada. Tagasi jõudes ootas M’i kodus suur suur üllatus! Mis aga täpsemalt jaanuaris juhtus, mis tehtud sai, kõigest kohe lähemalt!

Toad hakkavad ilmet võtma

Detsembri lõpus hakkas esimene ruum ilmet võtma. Nimelt said veel enne meie reisile minekut vannituppa plaadid põrandale ja seina. Tagasi jõudes oli vannituba aga põhimõtteliselt valmis! Seinad ja põrand plaaditud ning vannitoa mööbel paika seatud.
Sügisel laepealset koristades avastasime mõned kehvas seisus laetalad. Kõige kurvem oligi just vannitoa laetala, mis tuli täielikult välja vahetada. See tähendas ka vana ägeda puitlae lõhkumist. Vana maja rõõmud ja mured. Otsustasime aga uue lae teha samuti puidust, nimelt servamata lauast, mille töötlesime puidulasuuriga tumepruuniks. Laudade paigutuse stilistika võtsime köögi-elutoa lae pealt, kus lauad on “hambas” ehk üks laud kõrgemal, teine madalamal, servad veidi ülekattes. Reisilt tagasi jõudes oli uus lagi paigas. Tulemusega oleme väga rahul!

Jaanuari keskel, kui M viieks päevaks Londonisse läks, sai S mõnuga möllata. To Do listis olid köögisaare paigaldamine, köögi-elutoa parketi paigaldamine ning seinte värvimine. Olgu siinjuures mainitud, et M ei teadnud reisil olles absoluutselt, mis kodus toimub (ka instagramist uurimine oli keelatud!). Koju jõudes olid silmis õnnepisarad – kodu hakkab ilmet võtma! Paari päevaga oli S koos vanemate abiga teinud valmis köögisaare, paigaldanud sinna köögitehnika, köögi-elutoa põrandal oli parkett ning kõik värvimist vajanud kipsseinad olid värvitud! Saime lõpuks ka näha oma niiöelda ainsat värvilist seina ehk magamistuppa planeeritud tumesinist seina.

Uus vana voodi

Peagi oli parkett paigaldatud ka magamistoas ning S sai alustada voodi ehitusega. Kuigi meil oli ka üürikorteris oma voodi, otsustasime koju teha suurema voodi. Esialgu plaanisime kasutusele võtta M’i isa tehtud vana voodi, kuid selle peats oli liiga kõrge meie aknalaudade suhtes ning ei sobitunud ka üleüldiselt maja stilistikaga. Kui olemasolevad versioonid ei klapi, tuleb ise teha! Veidi üle aasta tagasi ehitas S oma vanemate koju ühe palkidest voodi ning ka tallu tahtsime midagi sarnast. Voodi ehituseks sobisid ideaalselt laetalade vahetusest üle jäänud puitprussid. Neist sai voodi raam ning jalad.
Raam ja jalad on omavahel kinnitatud suurte poltidega, mis ka välisküljelt paistma jäävad. Meile meeldis mõte kergelt rustikaalsest voodist. Voodi põhjaks panime kaks OSB plaati, millesse puurisime sisse õhutusaugud, et madrats saaks hingata. Töökaaslane, kuuldes, et kasutame OSB-d voodi põhjana, teadis rääkida, et OSB-l on kasutatud mingeid liime, mis teatud temperatuuril hakkavad lendlema ning on tervisele kahjulikud. Meie seda varem polnud kuulnud ning ei osanud midagi karta. Kuna tol hetkel ka muud lahendust käepärast polnud, jätsime põhja siiski OSB-st. Ehk lähitulevikus uurime asja uuesti ning võimalik, et vahetame OSB välja.
Kui voodi raami ostmisest me selles mõttes pääsesime, siis madratsisse investeerisime veidi rohkem ning ostsime mingi ülipeene Dormeo madratsi. Tolle, mida reklaamitakse nõnda, et ühel pool madratsil on veinipokaal punase veiniga ning teisele poole madratsit langeb inimene. Ja pokaal ei tohiks ümber minna, kuna madrats on seest tegelikult kahes osas. Selliseid katsetusi me ise teha ei julgenud (side note: M tegelikult proovis, pani ühele poole peaaegu tühja kohvi tassi ning hüppas teisel pool, tass ümber ei kukkunud aga pokaaliga ikkagi ei julgeks katsetada…). Küll aga tuleb tõdeda, et see on meie elu parim madrats!

Uus vana köök

Päris jaanuari lõpus saime lisaks saarele paika ka suurema osa köögimööblist. Kui köögisaare ostsime IKEAst, siis ülejäänud köögimööbel (v.a tasapinnad) on ostetud kasutatuna läbi Facebooki. ostsime mööbli ära juba suvel, üsna pea pärast maja ostu. Veel enne selle ostmist olime mõelnud mööbli ise ehitada – meeldis mõte lihtsast mööbli raamistikust ning uste asemel oleks kasutanud kardinaid. Kardinate mõte tundus tore just eelkõige sellepärast, et määrdudes saab need lihtsalt puhtaks pesta ja ongi jälle hästi. Lisaks oleks saanud vastavalt tujule ja tahtmisele kööki värvi lisada. Samas mõistsime, et esiteks ei pruugi meil olla piisavalt aega, et mööbel tõesti valmis teha nii, et sellel poleks väga “ajutist hõngu” ning kardinad ei ole just kassikindel lahendus. S’i ema leidis aga FB’st müügis oleva köögi, mööbel koos tehnikaga. Tehnikast loobusime kohe – pesumasinat me ei soovinud ning ahju-pliidi tahtsime kindlasti uuena osta. Mööbel ise nägi päris korralik välja ning hind oli võrdlemisi normaalne.
Niisiis on meie köök kokku komplekteeritud IKEAst, Facebookist ja töötasapind ning kraanikauss+segisti Bauhofist. Mööbli originaaltasapind ja kraanikauss leidsid koha san.ruumis/pesuköögis. Mööbel, saar ja tehnika paigas, oli aeg ahjule ning pliidile ka vool sappa panna. Jaanuari viimasel hommikul saime matkapliidi asemel hommikuputru keeta juba uuel pliidil.

Kuu viimasel päeval, kui armas Elerin külas oli, sai lahti pakitud ka teler, magamistoa garderoobi riiulid ning uus diivan. Diivan oli köögimööbli kõrval järgmine ese, mille soetasime. Käisime Viljandi mööblipoodides ringi inspiratsiooni kogumas. Viljandi mööblimajas istusime erinevaid diivaneid läbi, kuigi meil polnud just otsest vajadust kohe diivanit soetada. Sealne teenindaja aga tuli meiega vestlema. Ja vestles nii osavalt, et poole tunni pärast olime täpsustamas diivani jalgade kõrgust ja kuju. Õnneks olime enne seda ikkagi põgusalt rääkinud, et mida me tahame – nurgadiivan-voodi, ilmselt halli tooni ja võiks olla vetthülgav ning lihtsasti puhastatav. Ja täpselt sellise me saimegi! Nüüd, olles mõned õhtud diivanil lebotanud, tuleb tõdeda, et võibolla pole see just kõige mõnusam lebodiivan, natuke jäik. Aga me ei nurise, diivan on olemas ja kena ja funktsioneeriv 🙂 Võibolla tagantjärgi nuriseks, et me olime arvestanud umbes 200€ soodsama diivaniga…
Vastukaaluks pigem kallile diivanile soovisime diivanilaua/kohvilaua leida taaskasutuskeskustest-kaltsukatest. Ja leidsimegi! Täpsemalt käisime kolamas Pärnus Jenny Kruse heategevuspoes, kus on tohutult suur ja põnev valik absoluutselt kõike. Leidsime täpselt sobivas mõõdus laua, mis õnnelikul kombel toonilt ja stiililt sobib hästi ka meie söögilauaga.

Kas maal elades on üldse kardinaid vaja?

Üürikas me väga kardinatest ei mõelnud. Ainult suvel, kui hommikupäike magamistoa täitis valguse ja kuumusega ning heast unest polnud enam juttugi. Aga kuna Särts oli alguses korralik naga ja kardinad ikka said ka vatti, tore on ju tuules lehvivat kardinat rünnata, siis tundus mõttetu soetada mingeid korralikke pimendavaid kardinaid, et need ära retsitud saaks. Majja aga plaanisime kohe magamistuppa mõlema akna ette pimendavad kardinad. Ka siin asub magamistuba just hommikupäikese pool.
Teiste ruumide akendele me hetkel kardinaid või muid aknakatteid ei ole veel planeerinud panna. Otsest vajadust selleks ei tunne – oma maja, oma hoov, kaugel suurest teest, võõras ehk piiluma ei tule. Samas ühel õhtul, kui M üksi kodus köögilaua taga arvutis toimetas, hakkas korraks ikkagi häirima, et toas on valge, õues kottpime ja mitte midagi ei näe, mis või kes akna taga on. Niisiis lahendame seda olukorda pigem õue karniisile valguse lisamisega, kui kardinatega. Küll aga oleme nüüd mõelnud, et kuna kontor ja/või elutuba on võimalikud külaliste ööbimise kohad, siis ehk diivanite juurde mingi kardin panna. Aga pigem vaatame seda siis, kui tundub päriselt vajalik.

Me vist kolisime sisse

30.jaanuari õhtul olime plaaninud jääda Pärnale ööbima, et järgmisel päeval saaks kohe toimetama hakata. Sujuvalt jäime siia ka 31. öösel, tõime linnast riideid juurde, köögitarvikuid ja muud. Ja nii me siis oleme siin juba üle nädala olnud. Eneselegi ootamatult oleme siis sisse kolinud!
Eks meie “varandus” riiete ja raamatute ja muu näol on veel osalt linnas M’i vanemate juures, kuid tahame enne köögimööbli üle värvida ning kontori põranda lõpetada, et siis asju kohe omale kohale panna.
Majas on veel väga palju poolikuid ja ajutisi lahendusi, näiteks pole meil mitte ühtegi ust. St vannitoa ja magamistoa uste asemel on vanad voodilinad. Esikus ja tuulekojas on veel betoon paljas ning tuulekoda on ka selline tööriistade-ehitusmaterjalide maa. Aga kummalisel kombel on see omamoodi mõnus! Mõni hommik teeb natuke tusaseks, et põrandad on ikka tolmused, aga tuleb tunnistada, et nüüd tahaks nii umbes kuu aega lihtsalt kodus olla. Nokitseda-ehitada ja lihtsalt olla. Siin on mõnus.
Oma rütm, oma ruum.

Veebruari esimesed päevad on läinud lennates. Aga igal hommikul siin ärgates on nii soe tunne. Iga päev on põnev – mis täna tehtud saab või mis heli see on või oh kuidas siia päikesevalgus langeb.
Justkui teed kõike igapäevast ja täpselt samamoodi nagu enne, aga koht ja olukord on ikka nii erinev.
Natuke nagu armunud oleks, vist.

Head,
S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s