Reisijutud – Kanada II

Meie 2020. aasta algas Kanadas – reis algas juba 25. detsembril ning koju tagasi saabusime 5. jaanuaril. Eelmises postituses kirjutasime reisil nähtust ja kogetust, paikadest, mida külastasime ja kus matkasime. Seekord kirjutame veidi reisi teistest külgedest: kuidas planeerisime, mis Vancouveri lennujaama tollis juhtus, milline oli reisi eelarve ning natuke igapäeva eluolust Kanadas. Postituse lõpus toome välja meie reisi top 3 meeldejäävamat hetke/kohta.

Lennureis – piletid, öö lennujaamas, 10 tundi lennukis, seiklus tollis

Meie reisi planeerimine algas ja kulges võrdlemisi hektiliselt. Tavaliselt teeme ikka teatavat eeltööd, otsime kõige odavamaid pileteid varakult ette jne. Seekord tuli reisi mõte natuke spontaanselt ning piletid ostsime suht lühikese otsimise järel ja tegelikult pigem hilja, septembri lõpus. Esimesed lennupiletid, mis leidsime, olid umbes 4300€ kandis (edasi-tagasi kahele). Olime arvestanud, et tegu on kallima reisiga, kuid 4000€+ tundus ikkagi liiga palju. Kuna M pelgas pagasi kaotamist ning külmemasse kliimasse reisides oli siiski mõttekas kaasa võtta soojemaid riideid ehk käsipagasist ei oleks piisanud, siis tahtsime lennata pigem ühe lennufirmaga (sh nende koostööpartnerid) ning võimalikult väheste ümberistumistega (ning võimalusega, et pagas läheb otse, mitte ei pea uuesti check in-i tegema).
Kanadasse on võimalik reisida nii elektroonilise kui tavalise viisaga. Meie soovitame teha ikka elektroonilise – kiirem, lihtsam. Kanada eTA (Electronic Travel Authorization) on põhimõttelt sarnane ESTA’le, mis annab loa USA-sse sisenemiseks. eTA-t on võimalik taotleda internetis ning maksab kuskil 7 dollarit.
Lõpuks ostsime lennupiletid bookinghouse.com‘ist ning otse Lufthansa kodulehelt. Tegelikult olid ka bookinghouse’i piletid Lufthansa lennule, kuid huvitaval kombel tuli nii, kahest kohast ostest, odavam (tegu oli täpselt samade lendudega, mida nt Lufthansast otse ka vaatasime). Lennupiletite kogu summaks saime 3160€. Hiljem vaatasime huvipärast ka teisi võimalikke kanaleid, näiteks skyscanner.com, kust leidsime võrdlemisi samasse hinnaklassi jäävaid pileteid (u 2700-3500€ vahemikus). Ilmselt saanuks soodsamad piletid, kui oleksime varem hakanud otsima.

Kamloopsi lennuväli

Piletid ostetud, suurem osa reisi planeerimisest seega tehtud. Meie lennureis nägi välja järgmine:
25.12 Tallinn – Frankfurt (2,25 h lend)
26.12 Frankfurt – Vancouver (10h lend)
26.12 Vancouver – Kamloops ( 50 min lend)
Tagasitulek
04.01 Kamloops – Vancouver
04.01 Vancouver – Frankfurt
05.01 Franktfurt – Tallinn (jõudsime Frankfurti 5nda hommikul)

Teel Kanadasse oli meil vaja lisaks pikale lennule üle elada ka pikk vahe kahe lennu vahel. Niisiis veetsime 15 tundi Frankfurdi lennujaamas. Õnneks on tegu väga suure lennujaamaga ning võimalusi aega veeta või puhata, oli mitmeid. Ühes terminalis oli näiteks telekamängude ruum, tolles terminalis, kus meie olime, sai vaadata tasuta erinevaid filme. Oli ka võimalik leida eraldatum ala, et natukenegi magada. Selles terminalis oli kogu öö lahti ka üks väiksem pood. Algul plaanisime kogu öö end kuidagi tegevuses hoida ning üleval olla, lootuses, et siis saame normaalselt pikal lennul magada. Varahommikuks olime mõlemad nii läbi, et tegime umbes tunniseid uinakuid kuni umbes kuue paiku hakkas reisijaid juurde tekkima. Olime oma puhkenurgaks valinud käsitugeteta pool lamavas asendis toolide rea mingi mänguväljaku kõrval, mis tähendas, et lisaks niigi järjest kasvavale mürataustale, äratas meid ka väga lustlik laste kiljumine. Lisaks oli hommikuks lennujaamas mega külm! Mõtlesime hommikul korra, et kas see oli seda soodsamat piletite hinda väärt, aga tegelikult oli. Nimelt saime seetõttu lennupiletid ligi 700€ soodsamalt. Üleval olla ei saanud, magada otseselt ka ei saanud, aga polnud nii hullu midagi!

Fantastiline plaan terve öö üleval olla ning siis pikal lennul magada aga ei läinud läbi – teel Vancouverisse magasime mõlemad väga vähe, selliste poole tunniste uinakutena. Sellest hoolimata läks lend väga mõnusalt – toit oli üllatavalt maitsev, seda serveeriti korduvkasutatavatelt nõudelt (vähemalt jätsid sellise mulje…). Vancouverisse jõudes oli kahe lennu vahel umbes kaks tundi aega, kuid selle aja jooksul tuli läbida passikontroll ning toll. Õnneks viimane lend Kamloopsi oli veidi alla tunni, seega Vancouveris maandudes olime väsimusest hoolimata juba õnnelikud ja lootusrikkad, et varsti pääseme lennujaama melust!

Veel enne viimast lendu, nagu just mainitud, ootas meid ees passikontrolli läbimine ning toll. Nimelt olime sõpradele Eestist kaasa võtnud koduseid toiduaineid, verivorsti, merevaiku, näkileibu jpm. Kanadasse sisenedes tuleb passikontrollis siis öelda, kas sul on/ ei ole toitu/seemneid/taimi jm pagasis. Meie läbisime automaatse kontrolli ning vastasime neile küsimustele lennujaamas olnud arvutites. Olime siis viisakad ja ausad ning panime linnukese, et tõime kaasa lihatooteid. Pärast passikontrolli saadeti meid oma pagasi järgi, sealt pidime edasi minema tolli letti, et oma “kaup” ette näidata. M’i kohver sõitis üsna pea kohvrilindil ette, Sandri oma aga ei paistnud algul kusagil. See oli nurga taga ühe tolliametniku ja tema koera valvsa pilgu all! Ja täpselt sel hetkel, kui ta hakkas kohvriga ära minema, jõudsime talle järgi ning saime ka S’i kohvri. Niisiis oli tolli koer tema kohvris oleva liha tuvastanud!
Tolli letis avasime kohvrid ning näitasime ette kõik liha- ja piimatooted. Ja me jäime neist kõigist ilma. Kui plaanite samuti Kanadasse minnes kellelegi midagi söödavat Eestis kaasa võtta, siis soovitame enne reisi kindlasti üle kontrollida, kas konkreetne toiduaine/toode on lubatud. Siit leiate täpsemat infot, mida võib/ei või Kanadasse viia. Miks me seda enne reisi ei otsinud… Õnneks saime sõpradele viia alles jäetud kilud ja näkileivad!

Suured toidupoed, suured külmikud
Costco üüratud riiulid

Kanadas nagu ka USAs on üheks märksõnaks või tähelepanekuks see, et kõik on SUUR. Toidupoed on enamuses hiiglaslikud, nagu Walmart ja Costco, ka seal müüdav on enamasti suur ehk saia pätsi müüakse kolme kaupa, singi pakid on poole kilosed jne. Ka köögid on planeeritud pigem suured – külmikud, pliidid ja ahjud on ikka oluliselt suuremad, kui need, millega me Eestis oleme harjunud. Aga ostes 10 muna asemel 24 munaga karp, on tõesti vaja suurt külmikut, et kõik toit ära mahuks. Ühtpidi see “suurushullustus” on tore – kui nädala toit ette planeerida, saab kõik vajaliku ühe poes käiguga ära ostetud ning pääsed igapäevasest ostlemisest. Tõenäoliselt jätkub ostetust ka järgmiseks nädalaks. Teisalt olime ikkagi pigem väga hämmingus, kui Costcosse sisse astusime. See lihtsalt nägi haige välja, kuidas kaupa on massiliselt, seal müüdi kõike – tehnikast toiduni, riietest ravimiteni. Ja kõike on võimalik osta ikka ainult suures koguses. Ühele-kahele inimesele on tõenäoliselt piisav ühest saiapätsist, aga tuleb osta kolm, kuna need on kokku pakitud…
Õnneks nägime väiksemates toidupoodides, näiteks Independent’is, et müüdi ka hulgaliselt pakendamata kaupa, müslit, makarone, pähkleid jm. Seega on siiski ka Kanadas vägagi võimalik elada rohelisemalt, osta toitu pakendivabalt. Rõõm oli näha, et ka puu- ja juruviljad olid pigem ilma liigse pakendita. Ka Costcos leidus värsket toorainet pakendivabalt.

Autorent ja ohutu liiklemine

Ka autod olid seal suured… Reisi jooksul võtsime kahel korral sõitmiseks rendiauto. Esialgu tundus natuke totter, et renditud auto oli nii suur, konkreetne laev (Dodge RAM 2500, kui kellelegi see midagi ütleb). Esimesel korral sõitsime rendiautoga koskede juurde ning üsna ruttu saime ka aru, miks sellise autoga sõitmine on palju turvalisem valik. Nimelt nagu esimeses postituses ka põgusalt mainisime, võivad ilmastikuolud muutuda väga kiiresti ja väga kontrastselt. Kogu Clearwater’i piirkond, kus kosed asusid, oli kaetud paksu lumega. Mistõttu olid ka teed libedad. Lumesahk metsavahelistel teedel ilmselget sõitnud polnud. Vaated olid maalilised, täielik talvevõlumaa, aga sellega kaasnes pidevalt ka oht teelt välja sõita. Nii nägimegi teelt välja põrutanud JEEP’i. Meie “laev” hoidis meid õnneks väga kindlalt teel ning ei jäänud ka paksemas lumes parkides kuhugi kinni. Teine probleem samas piirkonnas oli ka see, et ühel hetkel kadus ka levi täielikult ära. Õnnetuse korral tuleks esmalt leida ruttu leviala või lähim asustatud piirkond. Aga vahemaad Kanadas on ikkagi pikad…

Ka Vancouverisse sõiduks rentisime selle sama laeva. Meie autoreisi ajaks oli ilmateenistus lubanud lumetormi, seega parem karta kui teeäärde jääda. Oli võimalus, et maanteed kattuvad ruttu lumega, aga lumesahad ei jõua nii ruttu teid lahti lükata. Teisalt pidime arvestama ka asjaoluga, et kui ilm totaalselt tormiseks läheb, võivad maanteed ka kinni olla ehk oleksime pidanud otsa ringi keerama ning tagasi koju tulema. Õnneks saime maantee kaameratelt kogu teekonna enne sõitu üle kontrollida. Olime valinud ka niiöelda madalama maantee, mille kõrgeim punkt oli kuskil 600-700m kõrgusel. Teine võimalik maantee läks aga umbes 1200m kõrgusele, kus oli oluliselt tõenäolisem maantee sulgemise võimalus. Õnneks läks kõik kenasti, teed olid lahti ning lumetorm meieni ei jõudnud. (Lumetorm jõudis British Columbia aladele umbes nädal pärast meie reisi, kui Kamloopsis möllas vali tuul ning temperatuur langes ligi -20 kraadini)
Siit siis soovitus: väga vahva on uut riiki avastada just ise ringi sõites. Kui planeerite reisi Kanadasse, siis soovitame kindlasti linnast välja loodusesse sõita, aga kindlasti konsulteerige enne kohalikega. Öelge, kuhu plaanite minna, uurige teeolude ning telefonilevi kohta. Jälgige ilmateadet, seda just talvel. Auto rendi puhul tuleb arvestada, et talvisel ajal ei pruugi talverehvid olla auto rendi hinna sees, küsige üle.

Eelarvest

Kui otsid mõnd uut reisi sihtpunkti, kuid soovid, et tegu oleks pigem soodsama paigaga, siis paraku Kanada seda ei ole. Toome allpool välja mõningad summad, mis meil umbkaudselt reisile kulusid. Meie reis sai finantsiliselt võimalikuks vaid tänu faktorile, et öömaja eest me maksma ei pidanud ning saime sõprade juures peatuda. Seega, kui sul on sõpru-tuttavaid seal ning oleks võimalus nende pool ööbida, on see juba kindlasti rahakotisõbralikum ettevõtmine! Maksime majutuse eest vaid Vancouveris, kus peatusime ühe öö Airbnb korteris.

Reisides on alati tore palju väljas süüa ning mitte nõude pesemisele mõelda, aga kuna siis oleks jällegi eelarve päris lõhki läinud, leppisime juba planeerides, et teeme peamiselt ise süüa. Seega tegime esimesel päeval väiksema poeskäigu ning järgmisel päeval ostsime Costcost sisuliselt terveks nädalaks vajamineva toidukraami. Sealhulgas oli nii põhitoidukorrad ehk hommik-lõuna-õhtu, kui ka erinevaid näksimise võimalusi, jooke jne. Kamloopsis me väljas söömas ei käinudki, kaks korda tellisime toitu koju. Esmalt ühest Hiinakast ning 1.jaanuaril Wendy’sest. Teel koskede juurde sõime maanteeäärses Dineris, kus arve kahele läks u 40€ (sh 1 suur praad, 1 väiksem praad, coca-cola, kohvi rummiga ja tavaline kohvi). Vancouveris käisime söömas ühes pitsakas, kus pitsade hinnad olid u 8-12€ kanti. Otseselt liiga kallis ei oleks olnud väljas süüa, kuid võrdluseks Costcost ostetud lasagne oli u 14€, millest saime neljakesi õhtul kõhu vägagi täis. Vs 8-12€ pitsa ühele. Olgu öeldud, et summa, mis all on toodud toidu kohta, on ikkagi pigem priiskavalt elatud. Igapävaselt küll nii ei toimi, kuid oli põnev proovida elada nagu tõelised Kanadalased. Osa toidust, mis ühiselt ostsime, jäi ka alles (võileiva materjal jne)

Lennukipiletid: 3160€
Airbnb Vancouveris (1 öö/4 inimest): u 224€
Auto rent (24h): u 80€
Toit Costcost (9 päeva/2 inimest): u 300€ (hommik-lõuna-õhtu + snäkid + joogid sh alkohol)
Capilano Suspension Bridge Park pilet: 53 dollarit

Kui kõik arvud kokku lüüa, saime tulemuseks, et meie reisi ligikaudne eelarve oli u 4100€. Selle hulka ei ole arvestatud isiklikke väljaminekuid (riided, raamatud, suveniirid jne). Ainus väljaminek, millega me ei osanud ette arvestada, oli Suspension Bridge Park’i pilet. Olime palju rääkinud sinna minekust, piltide põhjal tundus koht väga maagiline, aga kordagi me ei “guugeldanud üle” seda kohta, et kas ja kus ja mis. Alles kohale jõudes saime teada, et sillale ja parki pääsemiseks tuleb soetada pilet, üpriski kallis pilet. Küll aga oli see ikkagi väärt külastus!
Oleme väga õnnelikud, et saime selle reisi endale lubada, see oli igat kopikat väärt. Kindlasti tahame toonitada, et tegu ei ole meie tavapärase reisieelarvega, üldjuhul planeerime reise piisavalt ette või otsime kõige-kõige võimalikemaid soodsamaid viise reisimiseks. Lihtsalt sel korral tekkis reisi idee võrdlemisi hilja, mistõttu hakkasime pileteid otsima ka veits hilja. Ilmselt saanuks kuu-kaks varem ostes soodsamad piletid, mis oleks kogu eelarve veidi mõistlikumana hoidnud. Aga oleks-poleks, läks nii!

Top 3
  1. Wells Gray Provincial Park – Ehk siis 41 (and counting) kosega looduspark. Lisaks imelistele koskedele oli Wells Gray piirkonna külastus eriline ka lume tõttu. Käesolev talv on Eestis väga lumevaene olnud, Wells Gray’sse läksime oma reisi kolmandal päeval, enne seda polnud ka Kamloopsis lund olnud. Kilkasime ja keksisime nagu väikesed lapsed, kui autost välja lumme hüppasime! Mõnel käredamal talvel on ikka kirutud, kui lumi saapasse läheb, aga isegi see tunne oli nii tore ja rõõmustav.
    Unistame, et ehk saame kunagi veelkord Kanadasse reisida ning siis tahaks Wells Gray ja Clearwater’i piirkonnas ja koskede juures mitu päeva uidata.
  2. Capilano Suspension Bridge Park – Hoolimata kallist piletist ning pisukesest turistide karjast, oli tegu ikkagi võimsa kogemusega. Seista puu külge kinnitatud platvormil, mis asub u 30m maapinnast, seejuures ei olnud platvorm mitte puu tipus vaid sealt ülespoole jäi veel veidi üle poole puu kõrgusest! Alles pargist välja tulles jõudis kohale, et ahhaa, me ju olime just vihmametsas!
  3. Lac du Bois Grasslands – Oma 2019 aasta lõpetasime matkates Grasslandsi piirkonnas ühe väiksema mäe otsa. Tegelikult on piirkond üpris suur ja väga vinge. Pärast sportliku mäevallutust sõitsime seal veidi ringi – mäeahelik, järved, paksud kuusemetsad. Ja muidugi aastaajast tingituna ka mõnusalt paks lumi!
  4. Stanley Park – oot, top 3 pidi olema… Lisasime Stanley Park’i siia aga seetõttu, et saime sealt paraku ainult läbi sõita, aga tahaks seda parki ikkagi uuesti avastama minna! Selle lühikese läbisõidu jooksul võis näha väga ägedat vaadet Vancouverile. Saarel aga peaks olema piisavalt tegevust ja ala, mida avastada, on suur!

Kui sa nüüd lugemisega siiamaale jõudsid, siis tahame teha sulle suure kummarduse ja öelda aitäh! Loodame, et meie reisipostitustest on olnud kellelegi kasu, kuhu minna, mida teha, millega arvestada. Kui sul on mõtteid või tähelepanekuid, kas ja kuidas ka edaspidi oma reisidest kirjutada võiksime, anna julgelt märku!
Oleme endiselt natuke hämmingus, et see Kanada reis päriselt toimus. Ei, mitte planeerimise või raha või kauguse pärast. Pigem sõprade pärast. K&T läksid Eestist ära augusti keskel, siis olime veendunud et ütleme tsau ja näeme heal juhul aasta pärast. Mõte, et me juba vähem kui poole aasta pärast nende Kanada kodus oleme, tundus võimatu. Umbes nädal enne reisi rääkisime reisiplaanidest ja kuidaig läks jutt filmide vaatamisele, et “kuule, aga siis võiks vaadata ju koos seda!”. Nii tore oli üle mitme kuu teha päriselt ühiseid plaane, lihtsalt umbes linnulennult 7497 km kaugusel.
Aitäh Katre ja Tauri, et andsite meile põhjuse ja võimaluse reisimiseks, et meile Kanadat tutvustasite, et meile oma koju mõnusa pesa tegite, et aitasite meil päriselt puhata, et saime teiega koos nautida loodust ja lund ja elu!

Head,
S&M