Reisijutud – Kanada I

Imelist uut aastat, tulgu see veel seikluslikum ja avastuste rohkem!

Juba teist aastat järjest veetsime talvise pühadeaja kodust kaugemal. Eelmisel aastal läksime autoreisile Horvaatiasse, kuid 2019. aasta võtsime vastu Sloveenias. Seekord seadsime sammud palju kaugemale ning 25.detsembri õhtul algas reis Kanadasse. Eelmisel aastal otsisime veidi kevadisemat kliimat, sel korral oli unistus näha lund, palju-palju lund! Reisisihtkoht Kanada sai valitud peamiselt seetõttu, et meie armsad sõbrad Katre ja Tauri kolisid augustis Kanadasse, täpsemalt Kamloops’i. Leidsime, et see on imeline põhjus ja võimalus, et sõita nii kaugele – näha armsaid sõpru ja lisaks imelist loodust, palju mägesid ning tõesti palju lund!
Meie talvine puhkus Kanadas kestis kokku 12 päeva, millest sisuliselt 3 päeva kulusid reisimiseks (oh tore ajavahe, 10h Eesti ajast taga…). Selle aja sisse mahtus palju avastamist ja fantastilisi vaateid, aga ka päriselt puhkamist, akude laadimist. Kirjutame oma reisist kahes osas, käesolevas postituses räägime kus me käsime, mida nägime ja tegime. Oleme postitusse lisanud ka linke neist paigust, mis meie meelest väärivad külastamist ning linkide alt on võimalik leida ka veidi täpsemat informatsiooni. Järgmises postituses kirjutame lähemalt reisi eelarvest ning muust Kanada elu-olust.

Metropoli asemel väike linnake mõnusa vaibiga

Kanadasse reisides valitakse enamjaolt sihtkohtadeks pigem Vancouver, Toronto või Montreal, meie aga peatusime väiksemas linnas nimega Kamloops, kus ka meie sõbrad K&T hetkel elavad. Kamloops asub British Columbia provintsis, umbes 450km Vancouverist sisemaa poole. Linn, mis asub tegelikult kõrbes (osa Okanaga kõrbest), sarnaneb oma olemuselt natuke Tartuga – kesklinnas asub Thompson Rivers ülikool, linnas ja selle lähiümbruses elab ligikaudu 100 000 inimest (Tartus umbes 93 000), linna keskelt voolab läbi Thompsoni jõgi.
Valides reisi sihtpunktiks pigem väiksemad linnad, on tõenäosus näha rohkem kohalikku elu ja olu ning pääseda suurtest turistide massidest. Kordagi ei pidanud me vaadete nimel kuskil ootama või tunglema, nägime kohti, kuhu turismireisil olles pigem ei satuks. Mingil määral on nii ka odavam reisida, pääsed näiteks sissepääsu tasudest, väljas söömisest (kui muidugi ööbimispaigas on söögi valmistamise võimalus).

Väikese linna imelised aarded

Reisi planeerides tekkis algul ikka küsimus, et kui me elame pigem väikeses linnas, siis kas seal ikka on mida teha ja mida vaadata, peale tänavate, Walmarti ja ümbritsevate mägede. Vaadata oli, palju!
Kamloopsi läbiva jõe ääres on mitmeid kauneid parke. Pärast pikka lennureisi võtsime esimesel õhtul rahulikult, kohanesime ajaga, keskkonnaga. Teist päeva alustasime aga mõnusa jalutuskäiguga Lõuna kaldal asuvas Riverside pargis, mis kulgeb mööda jõe kallast. Lisaks mõnusale jalutuskäigule, on parki loodud mitmeid piknikualasid koos avaliku kööginurgaga, et oma kaasatoodud toitu kohapeal valmistada, lisaks on pargis mitmeid võimalusi sportimiseks erinevate palliplatside (korvpall, tennis, pickleball jne) näol, mänguväljakuid ning veepark lastele.

Teise päeva õhtul võtsime populaarsest sõõrikukohvikust Tim Hortons’ist kohvid ning kõndisime Põhjakaldal asuvasse McArthur Island parki, mis asubki pisikesel saarel. Kamloopsi linna tunnevad kohalikud ka kui võistluste pealinnana (Tournament Capital of Canada) ning McArthur Island Park on põhimõtteliselt nagu võistluste ja spordi saar. Nimelt on pargi 51 hektari peal palju pesapalli, jalgpalli ja tennise väljakuid, lisaks veel mitu välijõusaali ning muid sportimisvõimalusi. Meie aga veetsime aega discgolfi mängides. Lisaks rohketele spordiväljakutele võib seal näha suurtes parvedes hanesid ning soojemal ajal ka vabalt ringi liikuvaid kitsi. Just neid kitsi me sinna algul otsima läksime, aga paraku tol päeval ei näinud me neist mitte ühtegi! K&T olid nii üllatunud, sest absoluutselt kõik korrad, kui nemad seal käinud olid, nägid nad alati kitsi. Kui me mõned päevad hiljem samasse parki läksime, siis ikkagi nägime paari kitsekest vaikselt puude vahel puhkamas.

Linna läänepoolses küljes asub Kamloopsi järv, mille pikkus on ligikaudu 29 km, laius 1,6km, kalda täispikkuseks on 60,5km ning sügavaimaks punktiks on 152m. Ligipääsetav kallas nägi kaugelt välja nagu luudega üle kuhjatud rand, tegelikult oli aga kallas kaetud uhutud puudega. Kanadalased on oma elustiililt väga looduse armastajad, järve kaldal oli mitmeid peresid ilusat ilma nautimas ja grillimas. Seejuures oli tore täheldada, et ükski grillipidu ei jätnud endast maha prügi. Kõik, mis kaasa oli toodud, viidi ka minema. Nii Riverside pargi pikniku ala kui ka kõik muud paigad, kus nägime inimesi õues nautlemas ja söömas, olid väga puhtad ja hoitud.

Wells Gray Provincial Park

Kosed on vist peaaegu alati hämmastavalt ilusad. Enne reisi Kamloopsi ja selle ümbruses asuvaid vaatamisväärsusi otsides jäid silma pildid koskedest Wells Gray maakonna pargis. Pildid, mis nägid liiga ilusad välja, et päriselt tõsi olla. Ja siis, reisi kolmandal päeval, pakkisime end soojalt oma rendiautosse ning alustasime sõitu just sinna parki. Meie reisi ajal Kamloopsis lund just kuigipalju ei olnud, mägede tipud olid küll valged, aga linnatänavad kuivad ja lumeta. Poolel teel talvevõlumaale tegime peatuse teeäärses High Five Dineris, et süüa üks ameerikalik dineri hommikusöök. Käiku läksid grilled cheese võikud, sibularõngad ja muidugi kohvid. Ja kohvid on siin korralikud! Eestis klassikalise musta kohvi hinna eest, saab seal topelt sama koguse (#kohviarmastajad). Dineri juures autost välja hüpates saime kätte oma esimese lumemõnu. Teate seda tunnet, kui lumi kõndides jala all krudiseb…
Kõhud täis ja vaim valmis kohtuma looduse ilude ja võludega! Wells Grays on hetkel nime saanud 41 koske, kuid lisaks on seal terve hulk veel nimetuid koskesid. Kuna päevavalgust oli ikkagi ajaliselt pigem vähe, oli meil võimalik minna vaatama kahte või kolme koske, sest vahemaad on seal siiski pikad ning õhtupimeduses me päris ka ekselda ei tahtnud (see ei ole ka väga mõistlik, miks, sellest juba järgmises postituses). Niisiis külastasime esmalt Spahats koske. Tolleks päevaks oli veejuga juba võrdlemisi ära jäätunud, mistõttu võiks pildi järgi eeldada, et polnud suurem elamus, aga oli siiski! Kogu selle looduse massiivsuse kõrval hakkasime mõistma, kui pisikesed me tegelikult oleme. See mõte saatis meid tegelikult terve reisi aja. Igatahes oli vaade igas suunas imeline ning lõpuks ometi tundsime päriselt, et on talv. Teekond koseni möödus läbi paksu lumega kaetud metsa. Vaateplatvormini jõudes saime ka mõnda aega nautida uhket üksindust. (Õnneks turismibussidega inimesi kohale ei veetud. Võibolla suviti on seal teine olukord.) Teine kosk, Helmcken Falls, oli aga oluliselt suurem ja hämmastavam. Ja nüüd ongi see koht, kus nähtut ja kogetut on väga raske kirjeldada. Pildid räägivad enda eest.
Kui sul kunagi peaks tekkima plaan reisida Kanadasse ja just British Columbia kanti, siis soovitame vägagi võtta ette ka Wells Gray külastuse. Kui võimalik, võtta selleks kohe mitu päeva või isegi terve nädal ning käia uudistada mitmeid koskesi, aga nii, et on tõesti rahulikult aega. See koskede arv oli esmalt nii paeluv ja tekkis kohe tahtmine neid hästi palju näha, kuid tegelikkuses oli just mõnus, et käisime vaid kahe juures ning saime lihtsalt olla nendes imelistes paikades. Hingata seda võlu sisse. Nautida.

Aasta viimane matk

Tekitasime kaks aastat tagasi endale oma aastavahetuse traditsiooni – käia kas aasta viimasel või uue aasta esimesel päeval matkal/pikemal jalutuskäigul looduses. 2018. aasta esimesel päeval kõndisime ümber Viljandi järve. 2018. aasta viimasel päeval ronisime Bledi järveääres ühele vaateplatvormile. 2019. aasta lõpetasime matkaga Grasslandis (täisnimega Lac du Bois Grasslands Park), ronisime väiksele mäele, mille tipus asus telefonimast ning mägi kandiski nimetust Communication Tower.
Mäe kõrguseks oli kõigest 700m, kuid teekond üles ei olnud just jalutuskäik pargis. Sinka-vonka-üles-alla, kuni viimase tõusuni. Päris tippu jõudmiseks oli võimalus kõndida mööda laiemat teed (teenindusautode tee) või minna otse. Lihtsam, aga pikem tee, või lühem tee ronides… Ja me läksime lühemat teed pidi. Nõlv oli ikka pigem väga järsk ning jalutuskäigust sai järsku ronimine. Asjaolu tegi raskemaks ja põnevamaks lumi. Iga sammuga tuli olla ettevaatlik, et mitte libiseda ja jalga väänata või tuldud teed mööda tagasi kelgutada.
K’ga nimetasime seda matka omakeskis “aasta reflektsiooni matk“, kui enamus teed ikka vahepeal lobisesime omavahel, siis viimasel tõusul pusisime rohkem omaette ja omades mõtetes. Tippu jõudes valdas tohutu õnne- ja rahutunne! Me saime hakkama, me ei teinud endale viga, keegi ei veerenud kuskilt alla. Tänu lumesajule ei olnud vaateväli küll piiritu, aga samas omamoodi äge. Näed lähedal asuvaid mägesid ja aimad veidi kaugemal olevaidki ja siis on lihtsalt piiritu valge taevalaotus. Mäest alla tulime juba mööda lihtsamat teed, kõigil näod pingutusest õhetamas ja suud naerul.
Postituse alguses mainisime, et Kamloops asub põhimõtteliselt kõrbe piirkonnas. Seda on eriti hästi märgata just taimestikust, nimelt ei ole linnas ega selle ümbruses metsa. Linna on ikka puid istutatud parkidesse ja tänavatele, kuid päris sellist tihedat metsa ei märka. Looduslikult kasvab Kamloopsis ja selle lähiümbruses kõrbele omane taimestik, madalad puhmad, suviti pidid ka need pallikesed(tumbleweed) mööda teid veerema. Pärast Communication Toweri mäelt alla tulekut (mis asub ka veel kõrbe-laadses piirkonnas), sõitsime Grasslandsi piirkonnas veel ringi ning vaid veidi maad edasi algasid paksud kuusemetsad. Üks vingemaid elamusi Kanadas oligi märgata neid kiireid kliima ja taimestiku muutusi.

Vancouver ehk ruttu suurlinna ja ruttu tagasi

Esialgu plaanisime kogu oma reisi veeta Kamloopsis ja selle lähiümbruses, kuid mingil hetkel tekkis ikkagi mõte, et võiks autoga Vancouverisse ka sõita. Kuna vahemaad on Kanadas ikka pigem väga pikad, siis oli ruttu selge, et ühe päevaga me ära ei käi ning targem on jääda ööseks Vancouverisse. 2020. aasta teisel päeval rentisime taas auto ning alustasime oma ligi 6h pikkust sõitu Vancouveri poole. Sinna sõites võtsime pigem rahulikult, nautisime teekonda ja lõputuid imelisi vaateid.
Tee kulges peamiselt mägede vahel, paralleelselt jõe ning rongiteega. Õnneks olid ilmastikuolud meile soodsad, maanteed olid avatud, sõit kulges viperusteta. Kõige vingem lõik teest kulges käsikäes tunnelite ning koskedega. Küll oli näha kauguses suuremaid-kõrgemaid koskesid, aga pisemaid võis näha ka päris maantee kõrval! Vahetult enne Vancouverit tegime peatuse veel ühe suurema kose, Bridal Falls, juures. Jalutuskäik läbi suurte puude metsa koseni oli mõnus vaheldus autos istumisele. Kosk ise oli taaskord võimas vaatepilt!

Jõudsime oma AirBnB korterisse umbes kuue paiku õhtul. Olime ööbimiseks valinud võimalikult kesklinnas paikneva korteri, mis meie üllatuseks asus 40ndal korrusel! Õhtustasime lähedal asuvas pitsakohas ning jalutasime mööda linna ringi. Kuna õues oli juba pime, panustasime rohkem hommikusele uudistamisele.
Hommikul olid vaated korteri akendest päris vinged ning betoonlinna maastik lahedaks vahelduseks mägedele (kuigi neid oli kaa ümberringi näha). Nagu juba mainitud, vahemaad on Kanadas ikka väga suured ning Vancouvergi ei ole üldse väike linn. Kuna tahtsime siiski valges veel tagasi Kamloopsi poole sõitma hakata, oli meie aeg suurlinnas veidi piiratud. Olles harjunud rahuliku Kamloopsiga, saime kõik kerge tsivilisatsioonišoki, kui üritasime oma suure rendiautoga mööda kesklinna tänavaid seigelda…
Vancouveris jõudsime avastada Queen Elizabeth Park‘i, mida soovitame väga külastada just kevadisel-suvisel ajal. Kuna tegu on botaanikaaia moodi kohaga, on seal taimede õitsemise ajal ilmselt väga vinge värvide mäng. Kuid ka meie külastuse ajal oli seal päris mõnus uidata! Eriti äge oli näha oma silmaga koolibrisid! Edasi sõitsime Stanley Park‘i, kus asub 400 hektariline naturaalne vihmamets. Park asub pisikesel saarel üsna Vancouveri kesklinnas, mistõttu on kaldal igalt poolt suurepärased vaated linnale või lahele. Kuna meie põhiline Vancouveri vaatamisväärsus oli alles ees, sõitsime pargist autoga rahulikult läbi, aga isegi see autosõit andis hästi aimu, kui mõnus võiks olla veeta terve päev seal pargis!
Otsides Instagramist pilte Vancouveri kohta, leidub mitmeid “liiga-ilus-et-tõsi-olla” pilte rippsillast metsade vahel. Capilano Suspensionbridge Park on kindlasti üks koht, mis Vancouveris olles tuleks oma to-do listi lisada! Kohe ütleme ka ära, et sissepääsu tasu oli 53,95 dollarit, meie olime kuidagi mööda vaadanud piletite hindadest ja olime juba põhimõtteliselt loobumas, AGA see tegelikult on väärt külastamist! Kindlasti planeerige pargi külastuseks vähemalt 2 tundi, et rahulikult kõndida ning mitte lasta end turistigruppidest häirida. Et masse vältida, on võibolla tark minna kohale enne avamist, et esimeste seas sisse pääseda. Meie külastusaeg jäi keskpäeva peale, aga kuna ilm oli vihmane, oli pargis pigem vähe rahvast. Ilmselt suvel ja kõrghooajal võib elamus pargist isegi tüütu ja jube olla (õnneks eelmainitud rippsillale lastakse suure külastatavuse korral inimesi “kontrollitult” ehk tuleb oodata järjekorras, kuniks sillal jälle vähem rahvast).
Pargi külastus on ilmselt veidi keerulisem neile, kes kardavad kõrgust – et näha suuremat osa parki ja jalutada vihmametsas võimsate kõrgete puude vahel, tuleb ületada 137 meetri pikkune 70 meetri kõrgusel olev rippsild. Kõrguse võrdluseks on pargi koduleht toonud välja, et kui panna Statue of Liberty rippsilla kõrvale seisma, ulatuks sild kuju õlani! Sild iseenesest oli turvaline, kuid kõikus päris hoogsalt, kui sellel rohkem rahvast ringi trampis. Pargis on võimalik jalutada ka väiksematel rippsildadel ehk läbida Treetops Adventure rada – puude vahele, umbes 30 meetrit maapinnast, on loodud seitse rippsilda. Loodusehuvilistele on pandud parki üles mitmeid infotahvleid, mis annavad ülevaate vihmametsa olemusest, näiteks on selles metsas mõne puu vanuseks ligi 1500 aastat.

Elamused ja puhkus käsikäes

Reisile tagasi mõeldes tuleb vist tõdeda, et see on olnud üks meie elamusterohkeim ja mõnusaim reis. Eelkõige oleme just õnnelikud, et saime avastada täpselt nii palju nii vingeid kohti, et jäi nende kõrvalt ka aega puhkamiseks ja lihtsalt olemiseks. Eelmise aastavahetuse autoreis oli sellega võrreldes palju tihedam ja kiirem, sõita oli palju ja tahtsime koguaeg midagi näha, aga samas pidime iga päev enne pimedat ka ööbimiskoha leidma. Kanada reisi puhul aga võtsime ka puhkamise prioriteediks. Ehk suhtusime avastamisesse vabamalt – me ei ajanud taga mingit rekordarv koskesid või vaatamisväärsusi vaid olime õnnelikud kõige üle ning tänulikud, et üldse saime nii kaugele minna.
Aasta esimesel päeval näiteks ei teinud me üldse mitte midagi! Kuidas nii saab reisil olla, et ei teegi mitte midagi? Magasime nii kaua kui tahtsime, sõime, vaatasime Eesti aastavahetuse programmi, jalutasime poodi ja tagasi. Muidugi, korraks tekkis trots, et mis mõttes, me oleme nii kaugele tulnud, kuidas me nüüd seda aega ei kasuta korralikult. Aga ausalt öeldes, korraks lihtsalt logeleda oli parim otsus! Seda kahel põhjusel, esiteks oli järgmisel päeval ees ootamas pikk autosõit ja Vancouveri avastamine. Teiseks, reisil olles logeleda on ju super – tööd ei saa teha, kodu ei saa koristada, pesu ei saa pesta. Nagu sundpuhkus, sest Eestis olles oleks me ikka kas talus toimetanud või praeguses elukohas koristanud, töö mõtteid mõlgutanud. Siit väike mõttetera: võibolla ei pea reisil olles alati proovima rajarekordit teha vaid võiks anda endale, kehale ja meelele, võimalus täielikult puhata! Kõik puhkamist “segavad faktorid” ja võimalikud toimetused on sinust kaugel. Muidugi, ka avastamine ja seiklemine on ju puhkamine, aga meie ei olnud selleks hetkeks pea terve aasta lihtsalt laiselnud ja logelenud.

Sõbrad, võtke sel aastal rohkem aega lihtsalt laisklemiseks! Päriselt, laisad päevad võivad hoopis ägedamalt mõjutada produktiivsust, ärgitada ellu viima uusi ideid ja unistusi!

Head,
S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s