Emotsioonidest otse ja ausalt

“Te kolite maale või?”
“Kahju ei ole linnast ära kolida? Panete end nii lukku! Raudselt kolite tagasi linna, kui lapse saate!”
“Sellise maja ostsite? Kuidas te küll hakkama saate…”
“Appi, siin on ju nii palju vaja teha!”

Jah. Me teame. Jah. Me mõtlesime enne, kui notarisse läksime. Jah. Me mõtlesime päris palju – kas meil on piisavalt aega ja jaksu sellega tegeleda, kas see maja ja see seisukord on seda aega väärt, kas me oleme valmis iga päev 30km edasi-tagasi linna sõitma. Ehk räägime sellest, milliste reaktsioonide ja emotsioonidega me esimestel kuudel seoses maja ostmisega kokku puutusime.

Nagu ühes varasemas postituses juba öeldud sai, siis esimestel nädalatel ei osanud me päriselt millegagi alustada, et maja renoveerimine saaks alata ning sissekolimise kuupäev läheneks. Seda kõike oli lihtsalt korraga nii palju! Maad oli palju, kriitilisi töid oli palju, mis tähendab, et ka kaasarääkijaid ja ütlejaid oli palju. Esimestena tulid meile appi meie lähedased emad-isad, vanaemad-vanaisad. Peamiselt oli nendepoolne reaktsioon muidugi toetav, et küll me hakkama saame, “olete noored ja jaksate, millal siis veel sellist asja ette võtta”. Muretseti ka omajagu, kuid see on normaalne. Kõige keerulisemaks läks siis, kui olime kõik kambakesi talus, kõik usinalt tometasid (ja ega keegi tegelikult ei teadnud täpselt kaa, mida tegema peaks), aga Mari ei osanud istuda ega astuda. “Mari ei oska mitte midagi teha…”

Mari on totaalne linnalaps (uhkusega!). Sündinud ja kasvanud Tallinnas, maakodu õieti ka polnud. Juba noorenda tundis ta end ebamugavalt, kui keegi midagi maatöödest rääkis, aga tema nendega kokku polnud puutunud. “No jah, sa oled linnalaps, ei tea maal elamisest midagi.” Ei teagi, siiamaani veel ei tea. Sander on vastukaaluks maakas, sündinud ja kasvanud Rakvere külje all, noorena möllanud metsas ja põldudel, ei pelga traktori rooli istuda. Mis on selle juures aga pistmist talu ostmisega? Fakt, et nüüd on ühel linnalapsel võimalus õppida ja nautida maal elamist ning ühel maapoisil võimalus oma krundil traktoriga vurada! Algul tundsime piinlikust ja kurbust, et me kohe ei osanud käituda või “maa töid” teha, aga just selle pärast me linnast ära kolime! Kodu otsingute ajal vaatasime algul kortereid Viljandi linna, kuid mida aeg edasi läks, seda rohkem saime aru, et tahame sellest linnaelust ja tegelikult ka mugavusest veidi kaugemale kolida. Me tahame maal elada!

Suve jooksul astusid Pärna talust läbi päris mitmed sõbrad-tuttavad. Eks alati, kui keegi uus teatas, et tuleb vaatama, mis me teeme ja kuidas toimetame, tundsime kerget ärevust – palun, ärge alustage kohe lausetega “Te olete hullud, et nii suure ampsu võtsite!” või “See on ju päris jõhkras seisus!”. Ja teate mis! Järjest enam saime hoopis hoogu ja innustust! Sõprade toetavad (ja võibolla ka natuke õnnelikud-kadedad) kiidusõnad on olnud ühed olulisimad motiveerijad meie maale kolimise saagas. Mis veel toredam, paljud avaldasid soovi ka appi tulla! “Millal te talgud teete?” Kes tahtis lammutada, kes plaatida, kes niisama maal hängida. Siinkohal tahame öelda suure aitähi kõikidele, kes meid nõu ja jõuga on toetanud!

Mis tunne on linnast ära kolida? Kas te kardate ka midagi?

Suvel andsime oma Instagrami jälgijatele võimaluse küsida meilt küsimusi seoses maja ehitusprotsessi ja maale kolimisega. Küsiti spetsiifilisi küsimusi maja kohta, krundi kohta, aga ka näiteks “Kust tuleb raha?”, “Millal perelisa oodata on…?” ja “Miks tahtsite maale kodu luua? Hirmud? Unistused?”. Soovisime anda kõigile küsimustele nii ausaid vastuseid, kui võimalik, sest miks siis üldse lasta küsida, kui vastused pole 100% ausad. Kõige enam panigi meid mõtlema küsimus “Miks tahtsite maale kodu luua? Hirmud? Unistused?”, just see hirmude pool oli kõige mõtlemapanev. Ka vanemad küsisid, kas me ei karda, et maale kolides lõikame end linnaelust ära ning kuskil mujal töötamine seetõttu tulevikus välistatud on. Muidugi me kardame, paljusid asju!
Tol hetkel, kui neile küsimustele Instagramis vastasime, oli suurimaks hirmuks ikkagi mõte – kas me saame sellega hakkama. Kas me saame hakkama sellise maja renoveerimisega nii, et säilitame vana maja hõngu ja hubasust. Põhiliseks mõttekohaks oli pidevalt küsimus “Millal me ometi sisse kolime?”. Kolimise ajaks plaanisime esmalt (naiivselt) augusti lõpu. Siis septembri lõpu. Siis oktoobri lõpu. Ja nüüd oleme jõudnud arusaamale, et enda närve säästa, unustame selle tähtaja seadmise, sest peamiselt tekitab sellest mõtlemine rohkem stressi kui motivatsiooni! Ilmselgelt olime mõlemad päris löödud, kui sai selgeks, et sügisel me majja kindlasti kolida ei saa. Lisapingeid tekits ka asjaolu, et olime paljudele kelkinud, me kolime sügiseks oma koju. Nüüd katsume suhtuda kolimisse rahulikumalt – see juhtub esimesel võimalusel ning sõltub suuresti vannitoa valmimisest. Siit ka väike soovitus tulevastele kodu ehitajatele – kõik läheb nii nagu peab ning juhtub õigel ajal. Või veidi hiljem! Tänaseks oleme ka õnnelikud selle üle, et kolimisega ei kiirustanud. Oleme saanud palju rohkem asju läbi mõelda, niiöelda rohkem maja olemusse sisse elanud ning sellega kohanenud.
Maale kolimisega seoses oleme palju mõtisklenud, kas me kaotame midagi, kui linnast ära lähme. Peame rohkem hakkama arvestama ajaga, et tööle ja kohvikusse ei saa enam kõndida 5 minutit. Spontaansete plaanide puhul peame vaatama bussiaegu ja kui unustame piima osta, siis tuleb veidi kaugemale, kui kõrvaltänavasse minna. Samuti ei pelga me, et oma talu takistaks mõnes teises linnas töötamise. Senimaani pole Viljandis elamine ja töötamine saanud takistuseks ka Tallinnas või Pärnus projektipõhiselt töötamisele. Miks peaks siis maal elamine seda keerulisemaks tegema? Aga kas me kardame, et näiteks lapse pärast peame tagasi linna kolima? Ei, ei karda. Me ei oska hetkel seda ilmselt karta, kuna ei tea, mil moel laps meie igapäeva elu “muutma” hakkab. Seega, milleks karta? Kusjuures, seda on tõesti palju meile öeldud, et “te kindlasti kolite siis tagasi linna”, aga me kindlasti ei võta seda eesmärgiks ja kinnisideeks, et laps=tagasi linna!

Mida me sellest õppisime ja mida soovitame uutele majaomanikele

Tähtajad on olulised ja tore on neist kinni pidada, aga kui käsil on vana maja renoveerimine, tuleb olla valmis kõigeks, eelkõige erinevate tähtaegade muutmiseks Me ei osanud kahjuks ette arvestada absoluutselt kõigega, kuigi proovisime läbi mõelda maja erinevad kitsaskohad ning juba etteruttavalt tööprotsessi sisse planeerida ootamatusi. Võibolla jäi see meie puhul natuke teadmiste ja oskuste taha kinni, kuid hoolimata heast planeerimisest, tekkis palju olukordi, millega me ei olnud arvestanud. Absoluutselt. Esimestel kuudel võtsime seda väga hinge, kui asjad ei läinud plaanipäraselt, kuid nüüdseks katsume asja suhtuda mänguliselt. “Maja, mis sinus veel peidus on ja millega sa meid üllatad?” Lisaks maja omapärale ning esile kerkinud probleemidele, sai meie puhul ajakavast kinni pidamiel takistuseks ka töö. Augustis lõppes puhkus ning algas täistuuridel töö, talu juurde jõudsime oluliselt vähem, kui arvasime, et jõuame. Siit ka soovitused uutele või tulevastele (vana) maja omanikule/ostjale:

  • Sea eesmärke ja tähtaegu, aga ole nende suhtes paindlik
  • Proovi olla võimalikult realistlik oma aja planeerimisel – palju sul päriselt on aega ehitusega tegeleda töö, kooli, laste jm kõrvalt
  • Arvesta alati ehitusaega sisse kõikvõimalikud sõitmised ehituspoodidesse, lõunal toidupoodi jm

Pere ja sõprade toetus on oluline. Väga oluline. Ilmselt olulisem, kui me seda algul arvasime. Aga on ka tähtis osata eristada toetust kadedusest, abivalmidust muretsemisest. On armas, kui vanemad tunnevad muret, kas majas on ehituse ajal piisavalt soe, kas sööme korralikutl ja et Andrese ja Krõõda kombel end tööga ära ei tapa. Tuleb mõista nende muret, aga leiame, et mingil määral võib sellele ka mitte tähelepanu pöörata. Veel vähem soovitame tähelepanu pöörata sõprade-tuttavate kommentaaridele, mis kõlavad teile pigem negatiivsed. Me ei ütle, et need kahtlemata on pahatahtlikud, kuid kui sinu sisetunne ütleb, et see, mis just kuulsid, polnud siiras toetus, lase sellel minna! Ja kui saad tõesti südamliku ergutuse osaliseks – võta see kõik endasse! Olime nii õnnelikud, kui mõni sõber täiesti suvalisel hetkel ütles “nii tublid olete!!!” või “Kui millegagi abikäsi tarvis ja mõistus kinni hakkab, siis heameelega aitaksin ägeda unistuse valmimisel”. Sõbrad, selline toetus ja abi on väga olulised motiveerijad!

Kogu kodu ehituse protsessi jooksul, alates juba õige maja otsimisest, oleme läbinud metsiku emotsionaalse karusselli, mis ilmselt nii pea veel hoogu maha ka ei võta. Me vist ei olnud ka arvestanud sellega, et see nii meid mõjutab – notarist tulles, võtmed käes, oli ikka pisar silmas, aga edasi eeldasime, et läheb kõik lihtsalt mõnusa õhinaga. Läkski õhinaga, aga mitmete tõusude ja langustega. Suve lõpuni olime veel pigem naiivsed ja elevil, sügistuultega jõudsid kohale ka trots ja kannatamatus. Tänaseks päevaks on saabunud teatav rahu. Kerge kannatamatuse tooniga.

Head,
S&M


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s